Blogijate turg Rakveres

Minule ja lugudele kõigest sellest, mida ma aegade jooksul ära müüa olen üritanud, peaks vist eraldi blogi tegema. Aastad lähevad, mõistus nagu kasvaks, aga endiselt ei suuda ma poodides-kaltsukates-kirbuturgudel kindel olla, et see asi, mida ma parajasti endale ostmas olen, mulle liiga suur, väike või muul moel ebasobiv poleks.

Ilmselt olen mina üks neist, kes tihti hea hinna ohvriks langevad, ja seda just eriti sellistes natuke ilusamaid-uuemaid riideid pakkuvates kasutatud riiete poodides. Alles hiljaaegu tahtsin ühte kaltsukast leitud heleroosat mustade täppidega jumpsuit'i nii väga, et oleksin ta endale peaaegu olenemata kaks numbrit liiga väikesest suurusest ostnud. Püksteosa ei läinud mul üle puusade ega pluusiosa eest kinni, aga siiski sosistas kusagil õrn hääl, et peaksin selle ostma ja näiteks mütsiks ümber õmblema (mina, vana õmbleja).

On hetki, kus mõistus kaob, ning minul juhtub seda kõige tihedamini just riidepoodides. Tegelikult on see kummaline - kui ma pikka aega poodides käinud pole, ei ole mul ka millegi järele vajadust. Võin vabalt elada pool aastat teadmatuses sellest, mis kaupa pakuvad minu lemmikpoed või -kaltsukad. Aga kui ma juba korraks sinna satun, hakkab pihta täielik nõiaring. Kogun raha, et osta midagi, mida poes nägin, et minna siis poodi ja näha midagi uut, et siis jälle raha koguma hakata ja uuesti poodi minna ja jälle kõigi ilusate asjade lõksu langeda. Kui kunagi võtsid minult kaine mõtlemise kingad, siis nüüd teevad seda käekotid. Pisut praktilisem, kuid siiski üsna kehv variant.

Oma probleemidest halbade ostude ja riietega, mis pole lihtsalt riided, vaid mälestusväärsed esemed, olen kirjutanud ka varem - näiteks siin. Nüüd aga selle juurde, miks ma selle minu blogi puhul klassikalise, ent siiski juba üsna igava teema üles olen võtnud.

Nimelt lähen ma sel pühapäeval müüma Rakveres toimuvale blogijate ja muude toredate inimeste kirbu- ja vintageturule nimega Kravintaaž. Ürituse Facebooki leht asub siin. Sel korral otsustasin maha jätta ehted ja käekotid, aga võtsin kaasa kingi suuruses 39-40 (taaskord on selles vallas valesid otsuseid langetatud), bikiine, mõned vööd ja suure hunniku suveriideid. Teksaseid on ka päris mitu ja sealjuures väga korralikku paari. Kõige kaunima delegatsiooniga saabuvad turule ilmselt seelikud.

Mäletan, kui käisin müümas Cosmo Glämmilaadal ja saabusin sinna umbes kahe kasti ja miljoni kilekotiga. Pakkimisoskused on aastatega arenenud, sest sel korral suutsin kõik müügile mineva mahutada ühte suurde kilekotti.

Kui keegi silmas piltidelt midagi enda jaoks kaunist, võib alati suurust ja hinda küsida. Lisaks sellele, et tahan Rakveres ostjatele võimalikul laia valikut riideid-kingi pakkuda, tahan neist suuremast osast ju ikkagi lõppkokkuvõttes lahti ka saada. Kõik selleteemalised meilid võib saata aadressile brittrosenberg@gmail.com.

Ja kõik lugejad, kes sel pühapäeval Rakveres on või sinna sattuma juhtuvad, on rohkem kui väga turule (ja eriti minu laua juurde, hoo hoo) oodatud!

Kolmapäevane kodunurk - floora (ja natukene faunat ka)

Minu kodu Tartus on pisike, veidi alla 30 ruutmeetri, ja kuigi üks aken valgustab seda päris hästi, siis ühe aknalaua osas on mul küll veidi pretensioone. Aknalaud ise on muidu rohkem, kui tore: suur ja lai ja nii madalal, et seal peal on mõnus istuda ja lugeda, jänesega vedeleda või süüa. Aga mitte lilli kasvatada. Seetõttu on ka minu Tartu kodus vaid üks luuderohutaim, mis kasvab köögiriiuli peal ja vohab ka ilma valguseta hullumeelsel kiirusel. Aiapäkapikk minus tahaks siiski midagi ikka aknalaual valguse käes kasvatada ka, aga Tartus ei õnnestu see vist nii või teisiti: kõik rohelise, mis vähegi võililli meenutab, sööb jänes potist lihtsalt ära.

Õnneks on mul ju veel teine kodu ka.

Oma vanematekodus oleva, aastatega endale täpselt sobivaks ja hoolega kokku otsitud mööbliga sisustatud toa andsin ülikooli astudes õele, mistõttu elan nüüd vanematekodus käies tema roosade liblikamustriliste seinade ja lasteraamatutega täidetud toas. Pole just kõige minulikum. Õnneks on aga minulik toas olev rohelus, alustades minu absoluutsest lemmikust hortensiast ning lõpetades kõigi saja ülejäänud taimega, mis vanemad minu Tartus olemise ajal sinna õitsema on viinud. Teiste seas kasvab minu aknalaual ka näiteks tammepuu.

Saku kodus ei kao muidugi kusagile probleem "Kuidas hoida jänest kõigest maitsvast (ja mürgisest) eemal". Kas istutada talle oma söögipõõsas? Kas tõmmata kõik lillepotid nõudepesuvahendiga üle? Jänest ei näi miski eemale peletavat, veelgi enam: kui ta teab, et asi on talle keelatud, teeb ta seda erilise mõnuga. Eile otsustas ta minuga näiteks hapu suhkruga nöörikomme Leedi ja Lontu kombel süüa - tema siis ühest otsast ja mina teisest. Et komme üksinduses edasi mugida, pidin redeli peale seisma minema.

Taimedest veel nii palju, et kunagi oli mul täpselt samasugune helesinine hortensia, mis sobis minu eelmise toa taevasiniste seinadega väga ilusti. Hortensia õitses aga vaatamata tublile kastmisele hirmus kiiresti ära. Nüüd on mul roosa hortensia ja roosad seinad, aga küsimus endiselt sama: mida teha, et hortensia kaua vastu peaks? Õue ma teda mingil juhul loovutada ei taha. Ootan lillesõpru kogemusi jagama!

Eurovisioon 2013 - teine poolfinaal

Kõigepealt natuke selle kaitseks, miks minu esimese poolfinaali kriitika niivõrd kuri sai (kommentaarides nimelt kirjutati, et üldmulje olevat kuidagi negatiivne olnud): mulle meeldib lihtsalt Eurovisioon väga. Kogu oma trilli-tralli, sisutute laulude ja lühikeste kleitidega. Selles vallas on mul arenenud oma kindel maitse ja kui ma tavalist popmuusikat eriti ei kuula, siis kord aastas Eurovisioonil meeldib mulle näiteks just see žanr väga. Kui olete sama suured eurofännid nagu mina, teate te, kui head olid just nende tunnuste poolest näiteks 2002. ja 2009. aasta Eurovisioonid. Ja kahjuks ei anna neid võrreldagi sellega, mida see sama üritus meile sel aastal pakub. Seega - kui keegi või miski väga meeldib, peab temaga aus olema, ja mina ütlen Eurovisioonile ausalt, et see, mida ta sel aastal pakub, on minu jaoks siiani jama olnud. Kui üht üritust ikka igal aastal pikisilmi oodata, on pettumust hiljem raske varjata.

Nüüd aga teise poolfinaali juurde! Ütleme nii, et meil vedas ikka väga, et Birgit just esimeses hirmigavas poolfinaalis esines, sest teises poleks ta saja valge tossuga esitaja seast kindlasti silma paistnud. Kui üldine tase oli teises poolfinaalis kõrgem, siis selliseid säravalt häid esitusi, nagu esimeses osas, praktiliselt polnudki.  Natuke põnevam oli aga küll.

1. Läti - "Here we go". Räpp oli igav, aga kostüümid tõeliselt pilkupüüdvad. Ehk on asi selles, et mul on viimasetel kuudel suur sädelusevaimustus peal olnud, aga need jakid oleksin hea meelega endale võtnud.

2. San Marino - "Crisalide". Kui ma saaksin endale valida juuksed, võtaksin ma endale selle loo naissolisti omad. Lugu ise tundus alguses hirmus mannetu, aga sai lõpuks siiski hoo üles võetud. Sellised üllatused mulle meeldivad!

3. Makedoonia - "Pred da se razdeni". Vihake või armastage mind, aga see lugu oli sellest poolfinaalist minu lemmik. Muusika osas oleks see suurepäraselt sobinud Iisraelile ja kui telepilt kinni katta, oli tegu suurepärase eurolooga. Aga nagu minu üks eurovisioonivaatamise kaaslastestki ütles, oli lavaline keemia lihtsalt kohutav. Ei teagi, kumb on ebasümpaatsem kombinatsioon - kas armastusest laulvad vanem mees ja nooruke naine või vastupidine variant. Kui jätta veel kõrvale see hiigelsuur punane telk, milles naislaulja esines (ja mis ta temast tehtud piltidega võrreldes umbes 6 korda suuremaks muutis), tundub lugu tõesti hea.

4. Aserbaidžaan - "Hold me". Nii palju mehelikku ilu raisatud nii halva loo peale. Selles poolfinaalis tundus lisaks tossu laskmisele populaarne olevat ka väänlemine-vintsklemine, millega loos esinenud mees laval asuvas klaaskastis ilusti hakkama sai.

5. Soome - "Marry me". Kui Reikop ütles enne esitust, et see lugu feministidele peale ei lähe, pugistasin ma selle üle ainul naerda. Lauset "olen su ori, sina mu isand" kuuldes hakkas natukene kõhe küll. Huvitav, kas nii kehva loo peale sai solist siis lõpuks tanu alla ka? Ehk saame vastuse finaalis.

6. Malta - "Tomorrow". Eelmine poolfinaal andis meile Ida-Euroopa oma La Roux', see aga päris enda Jason Mrazi.

7. Bulgaaria - "Samo shampioni". Kui ma saaksin sellest poolfinaalist valida ühe asja, mille ma süümepiinadeta ära varastada võiksin, oleks selleks Bulgaaria euroloo solisti jakk. Talle läheb ka 2013. Eurovisiooni kõige ilusama esinemisriietuse auhind. Kenad riided kompenseerivad ühtlasi ka selle, et nad oma trummarite kombo meie sarvedega Peeter Jõgioja ja Blacky trummar Hele-Riin Uibi pealt nagu üks-ühele maha oleksid viksinud.

8. Island - "Eg a lif". Armas lugu ja armas esitaja, kelle käed hõljusid lauldes täpselt nii, nagu Birgiti omadki. Mees mõjus metalbändi a'la Metsatöll liikmena, kelle naine just lapsed ilmale on toonud - silmades lootus, põskedel puna ja huulil naeratus, kuid juuksed siiski rokkarile omaselt pikad ja käed jõuliselt musklis.

9. Kreeka - "Alcohol is free". Väga kreekalik ja hoogne lugu. Juba selle eest, et millegagi ei üllatatud, võib neile plusspunkte anda!

10. Iisrael - "Rak bishvilo". Ilus lugu natuke hipsteri esitajaga.

11. Armeenia - "Lonely planet". Kuulsuste paraad Eurovisioonil jätkub natuke liiga karvase Johnny Deppiga ja südamliku sõnumiga maailma päästmisest.

12. Ungari - "Kedvesem". Sel aastal keskendun palju taustarütmidele ja selle loo umpa-lumpa rütm jäi kohe kõrva. Toredate kollidega taustagraafika eristus kõigi teiste geomeetriliste kujundite ja välgunoolte foonil samuti kenasti.

13. Norra - "I feed you my love". Paberil seisab: lugu on igav, aga väänleb ilusti.

14. Albaania - "Identitet". Nagu oleks festivalil ühekorraga Lordi ja Zetode kontserti kuulama sattunud. Muusikaline osa oli huvitav ja hea, kuid ei midagi maailmamuutvat.

15. Gruusia - "Waterfall". Meie kõigi vennasriik! Suits nagu poolel Euroopal, tulekosed nagu Taanil ja solist nagu Birgit Õigemeel. Kui kellelgi Euroopast sel aastal üldse raha oli, siis Gruusial. Efekte rohkem kui sajaka eest ja üldmulje kokkuvõttes kindlasti suursugune... aga ka natuke segane.

16. Šveits - "You and me". Imearmas 95-aastane mees ja kogu seltskond kokku nagu hõimlased-sugulased ETV saates Perepidu. Isegi esimene noot meenutas seal saates kõlanud esitusi: natuke mööda ja kähedalt, sest tihti ju esineda ei saa, aga ilus on sellegipoolest ja pisara toob samuti silma. Laul meenutas midagi sellist, mis mõne Ameerika noortefilmi lõputiitrite ajal kõlada võiks.

17. Rumeenia - "It's my life". Dracula on tagasi, aga koos Justin Bieberi lugudele tehtud remiksiga. Taaskord kasutati seelikutrikki ja udu, mis kõik juba eelmises poolfinaalis nähtud. Lugu ise oli aga niivõrd imelik, et teenis Briti punktiedetabelis teise koha ja lõi minu jaoks eurovisioonilugude ajaloos lausa pretsedendi. Korralik eurovisiooniesitus!

Mida minu lugejad teisest poolfinaalist arvasid - parem kui eelmine, halvem kui eelmine? Kes eriti hästi silma jäid ja kes ootamatult igava esitusega üllatasid?

PS! Minu eelmine postitus oli üle pika-pika aja üks selline, mis sai lisaks arutlevatele-vaidlevatele-positiivsetele ka päris mitu kurja kommentaari. Kui kritiseerivad kommentaarid ei häiri mind põrmugi siis, kui nende kirjutaja avalikult oma nime (või blogiga) esineb, siis juhtudel, kui seda tehakse anonüümselt, olen ma alati segaduses. Kui kirjutada õiendaval toonil midagi negatiivset ja mitte sinna oma nime juurde lisada, tekib mul alati küsimus - kas kirjutaja ise kahtleb oma sõnades nii väga, et ei julge neid isegi oma nimega seostada? Miks on nii, et isegi minimaalselt kurja kommentaari juures pole mitte kunagi selle kirjutaja nime? Mina ju ei karda oma blogis ausalt oma nime alt enda arvamust esitada ja vastu ootan seda, et siis lugejad ka minuga ausad vastu oleksid. Ma polnud siiani kunagi mõelnud, et võiksin oma blogis anonüümsed kommentaarid keelata, aga nüüd seda siiski tegin. Loodan, et kõik, kes tulevikus oma ausat arvamust tahavad avaldada, julgevad seda oma nime alt teha - seni on 90% kommentaaridest olnud nime ja näoga koos, mis minu kui autori jaoks on kindlasti üks meeldivamaid variante. Jään kõigi kommentaare ootama!

pildid: eurovision.tv

Eurovisioon 2013 - esimene poolfinaal

Need, kes on selleaastase eurovisioonimeluga vähegi kursis, on kindlasti kuulnud, kui igavad lood sel aastal võistlustules pidavat olema. Eks seda juttu ole varemgi räägitud ja siiani pole see veel kunagi paika pidanud. Kahjuks ei ole Euroopal nii hästi läinud aga sel aastal.

Kogu üritus tundub minusugusele eurovisiooniglamuuri armastajale sel aastal eriti säästuvariandis tehtud olevat. Üks kummalise inglise keele hääldusega õhtujuht, kaks maitsetut kleiti ja armetu Segway eurotiimi sõiduvahendina. Säästutoodetena mõjusid ka praktiliselt olematud lavalised showd ja loost loosse korduvad taustaefektid. Ja nii kurb, kui see ka ei oleks, siis oli enamik esitusi sedavõrd magedad, et isegi meie lugu hakkas lõpuks täitsa hea tunduma. Õnneks oli ka üksikuid häid hetki.

1. Austria - "Shine". Kirjelduses ütles Marko Reikop, et loo esitaja tunneb end mugavalt vaid teksastes ja t-särgis ja nendes siis esinebki. Ometi olid tal jalas kontsakingad, mis hästi selle boheemlasimagoga kohe kuidagi kokku sobituda ei taha. Lugu ise oli üks selle poolfinaali vähestest headest paladest, aga edasi sellegipoolest ei saanud. Sobib hästi, sest sellisel juhul tekib Eestil veel finaalis võimalus esiviisikusse jõuda.

2. Eesti - "Et uus saaks alguse". Ei kuulu mina kahjuks nende inimeste sekka, kes oleksid väga armastanud seda mustvalgelt efektilt üleminekut värviliseks. Ja nagu vägisi meenus esituse ajal pidevalt selle sama loo goat edition:

Vähemalt hääl on tal tugev... (Birgitil siis, mitte kitsel).

3. Sloveenia - "Straight into love". Tundub, et sagapo oli sel aastal läbivaks teemaks: Küprose lool laulusõnades, Sloveenial aga kostüümides. 

4. Horvaatia - "Mižerja". Millised mehed! Kui nemad laulavad, siis on teada, et nad ei valeta. Lugu ise oli täitsa finaalikoha vääriline, kahjuks ei arvanud seda aga ülejäänud Euroopa. Ei osata ikka õigeid mehi hinnata.

5. Taani - "Only teardrops". Enne Eurovisiooni eraldasin end meediast ja proovisin mitte kuulda ühtegi võistluslugu ega ennustust, mis võitjariigi kohta tehakse. Seda ei suutnud ma ometigi aga ignoreerida, et Taanit juba algusest peale suurfavoriidiks peeti. Loo esitus oli nagu 2002. aasta Sahlene lool "Runaway", mida esitati täpselt nii, nagu oleks tegu võidulooga - ka kõik eriefektid olid täpselt selle maiguga. Kui lugu ise kõlas nagu vahva segu iiri rahvaviisist, indiaanimuusikast ja varasemate aastate Kreeka võistluslugudest, siis kogu asi kokku oli sel lool tõesti nii võimas, et vääriks esikohta küll. Paljajalu ma tema asemel siiski lavale tulnud ei oleks.

6. Venemaa - "What if". Esimese asjana lugu kuulates tekkis kohe küsimus: kas laulja näol on tegu ikka venelasega? Dima Bilani tekitatud haavad kohutava häälduse kuulmisest on veel endiselt nii värsked, et niivõrd puhas esitus kõlas kuidagi eriti harjumatult. Lugu ise sai minu hindamislehel kommentaari "NII IGAV". Sest noh, oli ka.

7. Ukraina - "Gravity". Mis iganes põhjus oli selle suure mehe lavale toomiseks seal alguses, jääb segaseks. Küll aga ei jää segaseks see, et nimetatud lugu on selle poolfinaali ainus klassikaliselt hea europopi esindaja. Paneb kohe tantsima tahtma, käed hakkavad iseenesest laulja omadega sünkroonis liikuma ja saabub kergendus: vähemalt üks riik pole eurovisioonimuusika õigetele standarditele alla jäänud. 

8. Holland - "Birds". Loo esitaja Anouk on tõeliselt ilus naine. Samuti on tõeliselt ilus see ooperisugemetega lugu, mida ta esitab. Anoukil jäi eurovisiooni tasemel esitusest puudu vaid üks: loo dramaatilisusele veelgi rõhuv riietus. Teksad ja triiksärk lihtsalt ei toonud seda esile. Ükskõik kus mujal peale Eurovisiooni oleks see lugu mulle tõeliselt meeldinud, paraku pole ta aga klassikaline euroballaad a'la "Molitva", mis oma jõulisusega kõigi härda südamega eurooplaste hääli korjaks. Võimas on ta hoopis teises võtmes.

9. Montenegro - "Igranka". Palun väga: kui Põhja-Tallinn oleks meid Eurovisioonile esindama sõitnud, näeks see välja umbes samasugune, ainult et meeletult veidra asemel lihtsalt igav. Miks selline lüürika? Kus on kaasakiskuv flow? See lugu on nii halb, et kui see klubis tuleks, siis võiks selle järgi isegi tantsida.

10. Leedu - "Something". Esitaja näis olevat aasta suurimas pohmellis - juuksed sassis, esimesed kaltsud tooli pealt selga visatud ja silmades mingi kummaline promillisära. Sõnad on mõttetud, esitaja laulab mööda, aga ikka otsustavad vaatajad, et see lugu võiks ju edasi saada. Eesti liigub finaali edetabelis taaskord ülespoole.

11. Valgevene - "Solayoh". Jumal tänatud! Kümnenda loo ajaks olin juba hirmul, et tavapärast lühikese kleidiga seksikat lauljat selles poolfinaalis ei tulegi. Aga tuli. Ja kleit oli lausa nii lühike, et seksika loo ja välimusega kokkukäivat tavapärast kelmikat tantsukest laulja esitada ei saanudki. Hea hetk oli see, kui nägime laulja puusa vilksamisi sentimeetri võrra liikumas. Aga kleit oli tõesti lühike, ma usun lausa, et lühim läbi kogu ürituse ajaloos. Selle esituse valguses tuleb nüüd vaid oodata, millega seksikate esituste maa Kreeka sel aastal üllatab - latt on igal juhul kõrgele seatud.

12. Moldova - "O Mie". Selle looga saime endale päris oma Ida-Euroopa La Roux'. Lugu on jõuline. Ja kuigi kleiditrikid on nii aasta 2002, siis selle poolfinaali vähese show valguses oleks patt selle üle nuriseda.

13. Iirimaa - "Only love survives". Kuidagi kahtlaselt paljudele lugudele sai sel aastal märkus" NII IGAV" lisatud. Ainus, mis selles loos äramainimist väärivad, on palja ülakehaga trummarid. 

14. Küpros - "An me thimase". NII IGAV vol miljon.

15. Belgia - "Love kills". Loo esitaja nägi juba alguses oma läbilõikava pilguga kuidagi eriti hirmus välja. Kui ta pärast edasipääsu finaali oma rinda isaahvi kombel tagus ja Belgia riigilippu seda kortsutades ja hammustades puruks üritas kiskuda, hakkas asi eriti õudne tunduma. Üldmuljet ei parandanud ka ussiliigutusi tegevad taustatantsijad.

16. Serbia - "Ljubav je svuda". Ja selle loo kirjutas siis see sama inimene, kes ka kuulsa võidupala "Molitva" autoriks on. Ei tahaks nagu hästi uskuda. Lugu on lihtsalt ebaintrigeeriv ja igav - oleks ta selle asemel vähemalt näiteks natukenegi halb, võiks ta juba eurovisiooniveidruste rubriiki kvalifitseeruvaks lugeda küll.

Nii palju siis selle poolfinaali kohta. Millised olid teie kõige rohkem ja vähem lemmikud esitused? Kuidas teile Eesti laul meeldib? Ootan kõigi kommentaare suure põnevusega! Ning postituse lõpetuseks jäävad teile lehvitama kelmikad taustatantsijad Sloveeniast:

pildid: eurovision.tv

Minu uue elu esimene päev (või midagi sellist)

Pole vist ühtegi inimest minu tutvusringkonnas, kes ei teaks, kui kohutavalt ma jooksmist vihkan (ja see on sõna, mida ma tihti ei kasuta). Mul ei ole võhma ega jaksu, pulss läheb joostes kohe lakke ega tulegi sealt enam ära ning tunnen koheselt, et tahaksin surra. Uskumatu on sealjuures see, et kui ma veel võrkpalli mängisin, suutsin suvelaagris hommikujooksuks kümme kilomeetrit ära joosta küll. Ma ei mäleta, kuidas ma seda tegin ja see tundub pigem nagu minu eelmisest elust pärinevat. Olin see inimene üldse mina?

Tegelikult pole ma kunagi päris hästi mõistnud, miks jooksmine tore või põnev on. Aastaid tagasi lugesin ühe ameeriklase blogi, kes seadis endale eesmärgiks terve aasta jooksul iga päev jooksmas käia ning tahtis seda teha ka paduvihmaga, näiteks. Mida toredat seal potentsiaalselt olla saab? Blogi oli küll inspireeriv, aga noh, mitte nüüd nii inspireeriv päris ka, et seda kohe ise järgi tegema hakata. Kui kooliajale mõelda, kartsin ma tollal riigieksamitega samaväärselt ainult Cooperi jooksmist. Me jooksmisega pole seega kunagi teineteist väga sallinud.

Uue semestri alguses hakkasin käima rühmatreeningutes ja esimest korda elus sellistes, millele järgnevatel hommikutel raske trepist alla oli saada. Kõige magusam oli muidugi see, et valutasid täpselt need kohad kehas, mida toredad lihased võiksid kaunistada. Pärast paari kuud üsna intensiivseid treeninguid mõtlesin, et jah, isegi kui need trennid mu lihaseid veidi kasvatasid, ei hakka ma neid iialgi nägema - selleks on vaja kogu rasv, mis neid katab, eelnevalt ära põletada. Ja kuidas rasva põletada? Eks ikka kardiotreeninguga. Kardiotreening, nagu teada on, peidab endas aga just nimelt jooksmist (eelmisel suvel tegin küll leebe kardiotrennina ka rulluisutamist, aga see ei väsita ka pärast 15 kilomeetrit nii, nagu jooksmine kohe algusest peale).

Natuke aga olin vihane ja mõtlesin sellele, et kui kohutavalt ebaaus trennitegemine ikka on. Pingutad ja teed asju regulaarselt ja mitte midagi silmnähtavat peale tunde "tegin trenni, pärast oli valus" ei juhtugi. Eriti kurjaks ajas see mind just põhjusel, et mulle meeldisid need trennid väga ja ma ei tahtnudki tegelikult midagi muud teha. See, mida ma teha tahtsin, ei andnud mulle kahjuks aga seda välimust, mida ma trenniga saavutada oleksin soovinud.

Ühel hetkel saabus kevad ja esimese suvelämbe ilmaga otsustasime öösel jalutama minna. Võtsin jänese ka kaasa ja panin ta põue, et soe tuul kõrvu minema ei puhuks. Kodutänaval kõndides sain aru, et ma olen terve talve veetnud kodust kooli ja peole ja poodi ja trenni kõndides ning et mul pole tegelikult aimugi, milline mu kodukoht välja näeb. Päris halb. Ühel kaunil õhtul teatasin perekonnale (jänesele ja elukaaslasele, that is) pidulikult, et lähen järgmisel päeval jooksma, salajase eesmärgiga oma kodu lähiümbrusega natukene rohkem tutvuda. 

Et joostes siiski kuidagi ellu jääda, pidin asuma rakendama mingisugust leebet jooksutreeningumeetodit. Nagu saatuse sõrm puudutas mind Daki blogipostitus vihast (ja veidikesest rõõmust) jooksmise vastu, mille kommentaariumis keegi väga väga algajale jooksjale 5 kilomeetri jooksmise treeningplaani jagas. Väike vahemaa inimkonnale, üleelusuurune aga minule. Ja nii ma nüüd siis selle viie kilomeetri suunas jooksengi (vahepeal muidugi kiirkõnnin ka, nagu kavas ette nähtud).

Nüüd aga selle postituse põhiidee juurde: peamine, mis mind jooksmas hoiab, on mu koduümbrus. See, et ma ei tea mitte kunagi, kui pikalt jooksmiseks valitud tänav edasi läheb; see, et ühe jooksmisega võib avastada kolm erinevat surnuaeda (ja pange tähele, ma jooksen hetkel alles 2,5 kilomeetri distantsi); see, et ilm Tartus on nii hea, et joosta saab mis iganes riietega; see, et ma saan mööduda oma kodutänaval asuvast humoorikast poest nimega Joogid (pidu algab sealt) või see, et minu kõrvaltänavas asub universumi kõige ilusam maja. Kui ta oleks koer, käiks ma teda paitamas, praegu pean leppima aga selle eemalt vaatamisega. Ma pole kunagi nii ilusat maja näinud - see on vana, puidust, akende ette käivate klappidega, musta nikerdatud rõduga ja... sirelilillat värvi. Ning otse loomulikult on sellel majal ka vaade Emajõele. Kust sellised majad tulevad?

Mida ma selle kõigega öelda tahan - kui sa tahad joosta, aga ei viitsi ning arvad sellest sama halvasti, nagu mina, tee seda kohas mida sa ei tunne ja mis su tähelepanu jooksmiselt endalt kõrvale viib. Kui ma peaksin praegu jooksma oma kodukohas Sakus, siis ma lihtsalt ei jookseks. Nii palju aastaid on neid ühtesid ja samu tänavaid käidud, et midagi uut ja huvitavat sealt kerge vaevaga lihtsalt enam ei leia. Õnneks on mul aga Tartu, mis praegu veel igal tänavanurgal üllatab.



Lõpetuseks veel nii palju, et vaevalt, et see praegune jooksmine mul nüüd seda rasva nii kohutavalt põletab, aga ma vähemalt teen midagi, st. kui midagi ei juhtu, siis ma vähemalt proovisin ja keegi mind bikiinikeha puudumises enam süüdistada ei saa. Üritasin küll guugeldada sõnakombinatsioone nagu "kui kaua peab jooksma et lihased välja tuleks" ja "millal hakkab jooksmisel rasvapõletus", aga suurt abi sellest polnud. Ei teagi kohe, kumb tõenäolisemalt esimesena juhtub: kas see, et ma jaksan ära joosta 5 kilomeetrit või see, et mu keha mõnda lihast demonstreerima hakkab. Kumbki variant pole paha, seega on asi ootamist väärt. Ning et seda postitust mitte klišeega minu ja jooksu lõõmavast armuleegist lõpetada, siis jah, jooksmine on endiselt nõme... natuke.

pildid: weheartit.com