Üksinda kinos käimise võlud ja valud

Kunagi olid mul siin blogis teemaks üksinda poodides käimise võlud ja valud. Tollal olin kindlal seisukohal, et üksi on sarnaseid asju suhteliselt masendav teha ja et uuesti ma seda enam teha ei sooviks (miks? kes veel mäletab, siis... froteepüksid). Hiljem olen ma olude sunnil üksinda ostlemist korduvalt praktiseerinud ja kõik on (peaaegu) edukalt läinud.
Ainus koht üksinda käimiseks, mis alati poodidest veel hullem tundus, oli kino. Noh, paar nädalat tagasi proovisin ma selle ka ära. Käisin üksi Artises vaatamas filmi "Coco Chanel ja Igor Stravinsky" - hilisemal järeldusel parim film, mida üksi vaatamas käia.
Kõigepealt siis valudest.

1. Sa oled üksi.
See hakkab pihta juba piletit ostes, pole vahet kui sexy-independent sa välja näha ka ei prooviks, siis silmadest peegeldab ikkagi valu, eriti siis, kui sult küsitakse "mitu piletit?" ja sa pead vastama "üks...". Oma kohale istuma minnes aga uus olukord - sa pead istuma kas a) paarikese kõrvale b) seltskonna kõrvale c) kahe paarikese vahele. Ja nad kõik näevad, et sa oled üksi, silitavad oma kaaslase kätt või vahetavad seltskonnas pilke ja mõtlevad, et kuidas neil ikka vedanud on. Erand: ei toimi juhul, kui sa oled ilusti riides, naeratad, ja teeskled et see oli lihtsalt selline film mis ühtki sinu sõpradest nagunii huvitanud ei oleks.

2. Sa oled see, kes üksi naerab
Alati võiks kaasas olla keegi, kellega pilke vahetada, kellega heade kohtade peal koos ohata ja keegi, kelle komme süüa. Aga alati PEAB kaasas olema keegi, kellega koos naerda - kui sina ennast üksi naerdes imelikult ei tunne, siis teistele paistab see igal juhul naljakana. See lihtsalt on nii! Toimib eriti hästi juhul, kui sa natuke imelik välja näed. (Ja ei, selle filmi ajal ei olnud õnneks kordagi vaja naerda).

3. Kui midagi juhtub, ei saa kedagi teist süüdistada.
Ehk siis kui sa ajad midagi maha, kolistad, kui su telefon heliseb või midagi muud sarnast filmi ajal toimuma peaks, siis vaatavad kõik sind, ja sina ei saa kedagi vaadata, sest sinu kõrval on vaid vihased inimesed. Ja oma sõpra ei saa ka süüdi lavastada, sest... sul lihtsalt ei ole teda kaasas.


Õnneks kaaluvad vähemalt sellist tüüpi filmi vaatamas käimise puhul võlud valu üle.

1. Sa ei pea kellegagi oma toidumoona jagama!!!
Ega oma aaloemahla kellegile andma. Ja kinopiletit ei tule sul ka kellegile välja teha.

2. Piinlike kohtade peal ei pea sa midagi tegema
Seksistseenidega paraku on nii, et ükskõik millise tuttava seltskonnas sa oled, mingil sekundil venib see stseen ikkagi nii pikaks, et keegi seltskonnast hakkab nihelema. Film, mida vaatamas käisin, oli erootiliste stseenide koha pealt rohke. Naine minu vasakul hakkas oma sõnumeid lugema, paarike paremal jõi aura vett ja mina lihtsalt vaatasin.

3. Filmi saab rahulikult jälgida
Ja kõigest saab aru. Ja kui mõni ilus koht on, siis tead, et sina oled selle elamuse võrra rikkam ja saad selle peale mõelda ja sellest unistada, aga teised pole midagi täpselt sellist varem näinud. Ja sina oled see, kes saab filmi kohta öelda oma arvamuse aga enne selle üle ka natuke mõelda, sest kohe peale filmi pole sellest kellegile vaja rääkida.

Nii palju siis sellest. Aga filmi soovitan ma kõigil nendel, kes "Coco enne Chaneli" filmi ka näinud on vaatama minna - ilmselt saab siis sisust paremini aru. Film ise on trilingual (vene, prantsuse ja inglise keeles) niiet põnevust peaks jaguma küll. Sisu poolest... mitte just kõige erilisem, aga siiski huvitav ja nauditav. Natuke sürr ka ja ma ei tea kuidas teil, aga Coco Chanel vanaduspõlves näeb minu jaoks hirmuäratav välja. Ühegi teise vana inimesega mul sellist hirmu kunagi ei teki.
Ja tegelikult ei olegi üksi kinos nii halb käia. Lihtsalt mõne filmi puhul on kohe kindlasti kedagi kõrvale vaja.
Ja katusekinos käisin ka ära, vaatasin Almodovari filmi "Dark habits". Kirjeldamatu! Juba katusekino ise on nii lahe, ja lisades sinna veel suurepärase muusikaga kaheksakümnendate filmi... Ilmselt parim valik filmi suhtes, mida üldse võimalik teha oli (ja piletimüüja ütles meile seda samuti).
Minge kõik!

5 kommentaari:

muuseas said...

ma käin tihti üksi kinos ja lisaksin sinu nimekirjale veel kõige suurema plussi mu enda jaoks: ei pea kellegagi vaidlema, mis filmi millal ja kuhu vaatama minna. selle asemel saad lihtsalt ükskõik millisel endale sobival ajahetkel mõnusalt jahedasse kinno sisse astuda, pileti ära osta, kummikommidega istet võtta ning segamatult filmi nautida.

eriti äge oli artises "hea, halb ja kummaline" filmi ajal vaid kahe teise inimesega saalis olla, kes muuseas ka üksi kinno tulnud olid. tore, et mõttekaaslasi siiski jagub.

Lara said...

Minu jaoks on erand pigem see, kui käin kinus kellegiga koos. Mulle meeldib üksi kinos käia, mul on vabadus ise filme valida (näiteks oli kinos film 'fantastic mr. fox' ja sellest olin vaid head kuulnud, aga sõbrad ütlesid, et 'titefilm', sest see on joonistatud. Käisin seda vaatamas, üksi, ja see oli tohutult hea ja intrigeeriv. Nii palju, kui mina tean, ei ole ükski mu tuttav seda vaatamas käinud, nemad eelistasid veel üht Hollywoodi romantilist komöödiat.

Mulle meeldib see, et ma ise valin, ise olen, ise mõtlen, keegi ei tüüta mind filmi ajal oma kommentaaridega.. praegu tundub ahistav filme vaatamas käia kellegi teise, kui mu isaga - tõesti. Filmis 'Chloe', mida vaatamas käisime, oli üksikasjalik erootiline seksistseen, me ei pilgutanud silmagi. Temaga on hea kinos käia, ta ei kommenteeri, vaatab vaikselt ja arutleb hiljem.

Sõbrannad on kõvasti tüütumad - kuid samas, näiteks Twilighti filmid on minu ja mu ühe tuttava traditsioon - oleme kõiki vaadanud ja käime naerame selle üle. Vahel on ok ka kellegiga koos kinos käimine, aga üksi.. mõnus.

Britt said...

Minul seda mis filmi vaatama minna probleemi tavaliselt ei teki, sest kinno minemine käib alati kindla filmi jaoks mille ma väga ammu juba välja olen valinud. Ajaga seevastu on alati tülisid küllaga. :D
Kuigi jah, sõpruses paar korda olen ka neid üksikuid inimesi kohanud.

Britt said...

Lara - minu jaoks on isa just täpselt see, kellega erootilisi stseene võimalik koos vaadata ei oleks. kõike muud aga küll, sest teda tavaline Hollywoodi jama ei paelu.
Sarnaselt sinu Twilightiga vaatan mina High School musicali filme (küll kodus, aga siiski) või siis retroosasid Harry Potterist. Õigete sõpradega koos on kogemus hindamatu. :D

Dakirr said...

Mulle meeldib üldse igal pool üksi käia... üldiselt.
Poodides ja kui Pärnus oleks normaalne kino, siis sealgi...
Ei, tegelikult sõpradega koos on ka lahe, aga mina eelistan üksinda vaadata erinevaid inimtüüpe käitumas erinevates olukordades. Mulle meeldib neid liigitada gruppidesse.