Loll inimene on oma juustele nuhtluseks

Praegu tuleb vinguv postitus teemal juuksed, sest ma olen üksi kodus ja ei julge magama minna ning antud teema on hetkel väga aktuaalne (ning ma tunnen toas ammoniaagilõhna, et siis head keemia riigieksamit kõigile homme).

Ehk siis täna värvisin ma juukseid, nagu ma ikka iga kuu teen... sel korral mõtlesin, et oh, kuna päike ju nagunii pleegitab juukseid, siis värvin tumepruuni asemel helepruuniks - päikesel vähem tööd ja mul lihtsalt lõbus (sest blondes have more fun või midagi...).

Ja juhtus see, mis alati juhtub, kui ma tumeblondi juuksevärvi kasutan, aga ma ei õpi ka kunagi. Nimelt - pealaelt olen nüüd siis blond ja ülejäänud juuksed on täpselt sama tumepruunid, nagu ennegi.

Millega mul meenub aasta 2006, kui ma kolmes laagris käisin ja esimeses kahes mitte ühelegi poisile peale ei läinud samal ajal, kui üks blondiin kõiki hullutas. Jõudsin siis järeldusele, et peaks enda juuksed ka blondiks värvima ja sõbranna abiga saime nad täpselt ühe sajandiku tooni võrra heledamaks. Viimases laagris meeldisin ma üllatuslikult aga lausa kolmele poisile, niiet ma usun, et asi on siiski rohkem enesesse uskumises kui tegelikus juuksevärvis... (olgu olgu, keda ma lollitan, ma usun et mu juuksevärvimuutus oli koheselt kõigile märgatav ja sellest ka mu praegune ihalus heledate juuste järgi).

Aga mis seal ikka, pealagi on siis ilmselt suve lõpuks valge ja nagu kõik see, mis põlvedest allapoole jääb ja kunagi ei päevitu, ei päevitu ilmselt ka mu ülejäänud juuksed sest pealagi hoiab neid enda all peidus. Niiet suve lõpus võib mind ilmselt kena ühtlaselt hajuva juuksetooniga näha - pealtpoolt siis lumivalged ning alt tumepruunid juuksed. Võiks veel ainult punase sinna vahele lisada ja olekski aasta 2002 Vanilla Ninja soeng olemas (või siis antud hetke Angela Aaki soeng, või noh, mis antud hetke, aegumatu igaviku pigem).

Lisaks kõigele sellele lähen ma kohe üle pooleteise aasta juuksurisse (sest eelmisel suvel lõikasin ma kogemata oma juuksed kõrvadeni maha, kuna tahtsin Katy Perry järkus soengut ja ei julgenud seetõttu enam oma nägu kusagile näidata) ning kuna ilmselt ei anna midagi enam päästa, tuleb mulle ikkagi poisipea lõigata.

ahh, ma kohe tunnen kuidas ma vingumise sõiduvees olen, niiet ma usun, et järgnevad kolm postitust tulevad tõenäoliselt teemadel "Miks ma ei saa meisterdada oma unistuste miniatuurmaja", "Miks on igal pool müügil ainult sääsehammustuse järgset spreid" ning "Miks pole Saku poes müügil Saku uut Long Drinki, kui Saku õlletehas asub siit saja meetri kaugusel (logistikaprobleemid much?)"

Lõpetuseks ka midagi positiivselt poolelt - nüüd saan ma lõpuks ilma valehäbita kasutada oma õe seerumit blondidele juustele, mida ma tegelikult küll juba viimased kuud olen kasutanud... Võib-olla olidki mu juuksed seetõttu sellele värvile nii vastuvõtlikud. Ehk siis kallis õde, kui sa seda loed, siis tea, et sa ei saa seda juukseseerumit kunagi tagasi (kui sa muidugi üldse aimasid, et see minu käes oli).

Haaaaaaa!

pildil on illustreeriv tähendus (veel)