petmisest (ja miks mitte üldse küsida, kas seda andeks anda)

Ma ei saa aru mis teema selle petmisega kogu aeg on. Küsimus, mis naistefoorumites, seltskondades ja ajakirjades alati domineerib on see, kas andestada petmist või mitte. Ehk siis maailma kõige lihtsam küsimus tavaliselt maailma kõige keerulisemate vastustega.

Ma võin praktikas nõrk olla, sest pole ise kunagi kedagi suhtes petnud ega petetud olnud (kui loomulikult välja arvata minu esimene "tõeline" käimine 12-aastaselt kus mu poiss üht teist tüdrukut suudles), aga teoorias on mul kindel arvamus ja ma millegipärast ei usu, et asja ise tundes midagi väga muutuks.

Põhimõtteliselt võib ilmselt alustada sellest, et ma olen suhete osas suhteliselt tugeva iseloomuga - kui mind koheldakse halvasti, siis ei näe ma mingit põhjust inimesega koos olemiseks ja tegutsen ka sellele vastavalt. Ma pole muidugi ka alati selline olnud - mõni aasta tagasi poleks ma kohe kindlasti arvanud, et kunagi üldse mõne suhte ise ära lõpetan ja nii otsusekindel olen. Õnneks on aga mitmed suhted mu ümber, kus halfid ja other halfid koguaeg kokku-lahku käivad, üksteist kohutaval kombel piiravad, kedagi peale iseenda ei austa ja omavahel pidevalt tülitsevad mulle õpetanud, et täiskasvanulik ja normaalne suhe, kus üksteisega kõige paremini terves maailmas läbi saadakse on pigem väärt pikalt vaba ja vallatu olemist (mis on muideks kõike muud kui halb - mulle meeldib parajasti täpselt see, mis ma olen ning kui ma vaba olen, tuleb selle nautimine iseenesest) kui parema ootamist mõttetu psüühilise terrori all (ja ma ei tee nalja, ma näen ja kuulen tihtipeale selliseid asju et ma oleksin valmis inimesed kohe maha lööma, aga kes seda teha ei luba, on see kellega halvasti käitutakse). Sadade enda ja sõbrannade pisarate kuivatamine lihtsalt näitab, kui palju erinevaid variante on asjade pekkikeeramiseks olemas.

Aga vaimsest ebaviisakusest ilmselt veelgi hullem on petmine ja ma ei hakka ilmselt kunagi aru saama kuidas üldse küsitakse, kas petmist andestada või mitte. Kui sa kellegagi koos oled pole ju vahet, kas petmisest ja selle lubamisest on juttu tehtud või mitte ( väljaarvatud juhul kui see on lubatud ja mõlemaga okei, siis pole üldse probleemi - iga suhe seab ju oma reeglid ise) - kui see pole teemaks tulnud ei tähenda see seda, et sa vabalt petta võiksid ning siis hiljem selle andeks saaksid. Miks?


Kui kaks inimest on koos ja üks midagi kelle iganes teisega teeb tähendab see ju seda, et mingil määral pole inimene, kellega ta koos on tema jaoks piisav. Kui inimene petab põnevusest, pole teine tema jaoks piisavalt põnev, kui kättemaksuks, siis on teine teinud midagi mille eest kätte maksta ehk siis ilmselt midagi sarnast (ehk siis pole esimene tema jaoks piisav), kui lihtsalt ilusa välimuse pärast siis ei ole tema teine pool välimuselt see, mida ta tahaks ja nii edasi. Ja kes tahaks olla koos inimesega, kelle jaoks ta piisav pole? Mina mitte. Ja just selle pärast, et kuidagi sellises olukorras oma eneseväärikust säilitada ei andestakski ma mitte kunagi petmist.

Lisaks ei seaks ma ealeski oma poisile/tüdrukule sõnalist piiri petmise suhtes, sest minu pärast võib ta seda teha millal iganes ta soovib - võitjaks jääksin selles olukorras ju igaljuhul mina. Esiteks saaksin ma teada, et olen koos inimesega, kellele minust küllalt pole (enda pidev alandamine) ning teiseks avastaksin ma selle, kui nõrk inimene on kui ta rääkimise asemel petta otsustab (ja ma ei taha olla koos nõrga inimesega). Petmine on mõttetu ja selle pärast ei hakka ma sellest kunagi aru saama - kui kellelgi on vaja seda tõestuseks et inimene, kellega ta koos on, ikka see õige on, siis saab juba sellest põhjusest oma järeldused teha. Mitte et ma arvaks et neid "õigeid" ainult üks on - neid on kindlasti rohkem kui mitu ja selle pärast ma ei kardagi, et kui ma petmist andeks ei anna, jään ma igaveseks üksi. Tuleb lihtsalt mõni teine nendest õigetest ülesse leida (ja vahepeal ka ilmselt paari vale otsa sattuda).

Ahjaa - kas palun keegi seletaks mulle ära veel sellise asja: kui suhtes keegi ikkagi petab ja selline asi andeks antakse, siis miks on alati nii, et kui petta otsustatakse sõbraga, siis oma mees/naine saab asja lõpuks andeks, aga sõber mitte? Minuarvates täielik idiootsus ja kahjuks mitte väga harva esinev asi, juba oma tutvusringkonnas olen ma sellist asja vähemalt 3 korda näinud.

Muide - ma räägin ikkagi inimestest kelle jaoks ka petmine muidu määrava tähtsusega on, mitte nendest, kes niisama lõbu pärast iga teise inimesega koos on ja vabalt kõike andeks annavad, sest eksimine on ju inimlik ka sada korda samasuguse reha otsa astudes, vahet pole, mul on -25 klaasidega prillid, ma lihtsalt ei näinud, et see jälle seal vedeles.