Ma pole üldse kindel, mida arvavad asjast teised minuvanused, kes on kellegagi koos ja tahaksid end näha selle sama inimese kõrval ka natuke rohkema kui paari aasta pärast. Aga nii väga kui ma ka ei arva, et noorelt abiellumine on liiga julge (aga samas väga armas ja ilus) otsus, mõtlen ma vahel ikka selle peale lihtsas, mis-siis-kui-ma-leian-ühel-päeval-oma-makaronide-seest-sõrmuse stiilis. Lihtsalt mõtlen, mitte ei taha seda. Millegi tõttu ei meenu mulle ka enda lapsepõlvest ühtki seika, kus ma oleksin oma pulmi planeerinud või sellest teemast üleüldse kuidagi vaimustatud olnud. Ilmselt mängis selles oma osa ka see, et lasteaiaeas olin ma tugev, madala mehehäälega tüdruk kes lasteaias suuri poisse kamandas ja korda majja lõi... Võib-olla mulle siis ei tundunud nendega abiellumine just kõige parema mõttena. Kuigi poiss-sõpru oli mul lasteaias küll, meil oli neid kõigil mitu. Praeguses vanuses võiks aga põnevuse pärast selleteemalistel mõtetel lennata laskmist endale ikka lubada - kahjuks pole aga minu aju samal arvamusel, sest näeb abielus minu jaoks mingit selget ohtu.
Esimesel korral nägin unes, et hakkan abielluma oma parima sõbraga. Kogu seda abielu läbis selline sundabielu tunne, justkui nagu oleks kas a) kõik teised mehed juba abielus või b) see abielu lihtsalt kellegi poolt kinni makstud (elan Indias...). Asja tegi eriti hirmutavaks see, et esmalt oli unenäo sees unenägu, kus ma nägin, et need pulmad lähevad omadega täiesti metsa, ning et külaliste lõbustamiseks on võetud mingi veider plekist rong, mis sõidab kahemeetristel rööbastel korra lihtsalt edasi-tagasi ja kõik. Selle lõbustuse väljamõtleja ütles mulle ka unenäos, et asja võlu peitub justnimelt selles, et kõik ootavad, nagu juhtuks midagi. Aga ei juhtu. Meeletult intrigeeriv. Kui ma siis sellest unest üles ärkasin, olin ma endiselt oma parima sõbraga abiellumas. Esiteks polnud mul kleiti, ning selle asemel soovitas mu isa lihtsalt ühe rohelise särgi kleidi asemel selga panna. Teiseks olime loobunud sellest rongimängust, niiet ka viimne piisk lootust hea pidu korraldada oli kadunud. Ma ei mäletagi, mis mul lõpuks läbi selle vahemereäärse linna abielluma joostes seljas oli (ilmselt toimus tegevus Itaalias, mis iseenesest oleks ju tore), aga kohale jõudes selgus, et pulm toimub väikesel, küllaltki masendaval kinnisel staadionil. Kohal olid juba kõik külalised, ning mina ja mu tulevane mees vahtisime üksteisele lihtsalt suvaliste nägudega otsa. Ainsaks tõeliselt paanikas inimeseks osutus minu sõbra isa, kes palus meil ära otsustada, et mida me selle abiellumisega siis lõpuks ikkagi teeme. Sekund enne minu ärkamist valisime sel korral siiski pulmad ära jätta, ning mõlema jaoks tundus see suur kergendus olevat.
Üles ärgates oli minu esimene mõte see, et kui ma tõesti peaksin oma pulmas kandma seda sama rohelist lipsuga pluusi, mis ma Suurbritannias käies endale Dorothy Perkinsi poest ostsin, siis on see abiellumine ikka üks suur jama küll. Millegi tõttu mõjus see unenägu väga kohutavalt, justkui öeldes, et ega see abiellumine ja pulmade korraldamine ikka nii kergesti ka ei käi, et ma sellest niisama igapäevaselt mõelda tohiksin. Õhtuks hakkas see teema minu peas juba maha rahunema, kuid ainult selleks, et öösel uuesti tagasi tulla.
Sel korral abiellusin ma juba natuke parema kandidaadiga, nimelt oma praeguse kaaslasega. Põhimõtteliselt oli kõik sama, kuigi sellest unenäost mäletan ma oluliselt vähem. Kõige eredamalt jäi mulle meelde aga see, et minu hea sõbranna, kes mulle meiki tegema oli lubanud tulla, jäi tund aega hiljaks. Mis tähendas ka pulmade kolmveerandtunnist hilinemist (jah, meikar oli palgatud tulema veerand tundi enne algust... kirjeldab minu tüüpilist igapäevaelu). Teine seik, mis mulle sellest unenäost meelde jäi, oli hetk mil ma ukse vahelt jälgisin, kuidas mu tulevane mees endale lipsu kaela paneb. Ja oligi kõik.
Tean, et pulmade teema unes peaks tähendama uut algust elus. Sellisel juhul peaksid kõik teised ka praegu sama und nägema, sest uus aasta tuli meie kõigi jaoks ühtmoodi ning ühtegi teist uut algust ma oma elus praegu küll ei tunneta. Mingil seletamatul kombel mõjusid aga mõlemad unenäod minu jaoks kuidagi hoiatavalt. Aga mis siis, kui mina ja mu parim sõber jäämegi ainsana üksikuteks ning oleme lõpuks sunnitud üksteisega abielluma? See needus tuleb murda. Hendrik, palun abiellu kiiresti!
/Endiselt saab järgmise nädala kingiloosis osalemiseks liituda minu blogi fännilehega facebookis - https://www.facebook.com/pages/Briti-blogi-f%C3%A4nnileht/217962661622486/
pilt: weheartit.com
3 kommentaari:
Kusjuures mina nägin ka alles hiljuti pulmi unes. Ei mäleta täpselt, kas olid minu või kellegi teise pulmad. Unenäo õhkkond oli kuidagi sünge ja ärganuna tundsin end väga imelikult...
ohoh, kusjuures kui ma aasta tagasi olin seal varsti-lõpetan-gümnaasiumi etapis (jah, isegi juba jaanuaris : D), nägin vääääga palju (ja ikka kohe väga palju) abiellumist unes. (aga seletasin isegi seda sellega, et kooli lõpp tähendab ikkagi uut algust ja küllap on põhjus selles.) muidugi need, kellele julgesin neist unenägudest rääkida, arvasid, et olen täiesti ära pööranud. : D
Jään siis ka lootma, et see oli pigem ikka minu koolilõpetamisega seotud. Kuigi see sünge õhkkond unes oli sellisel puhul siis täiesti ilmaasjata, kui ta millegi eest ei hoiatanud :D
Post a Comment