ideaalse trenni otsinguil

Varemalt oli elu ikka palju lihtsam. Isa vedas mu viiendas klassis suure kisa saatel sunniviisiliselt Keilasse võrkpallitrenni, mis mulle pärast paari esimest korda lõpuks väga meeldima hakkas ning kus ma kokku üle nelja aasta käisin. Tõenäoliselt saab minu elu olema samamoodi lihtne lähitulevikus, sest siis ei pruugi mul lihtsalt enam raha olla, mida trennile kulutada.

Raske on mu treeninguelu aga praegu, sest eelmise aasta lõpus olin aga pikemat aega dilemma ees - kas hakata uuesti trenni tegema (keegi polnud poolt) või vedeleda lihtsalt niisama edasi (sada poolthäält minult endalt). Otsustasin lõpuks ikka, et kuna Zumba trenn oli eelmisel aastal Meritoni spordiklubis ju päris tore olnud, siis võiksin üritada seal uuesti käima hakata. Pärast mõnda nädalat üritamist, et kasvõi ühes trennis endale koht broneerida, otsustasin loobuda. Soovijaid oli liiga palju ning esmaspäeva varahommikuks olid kõik kohad järgmiseks kaheks nädalaks taas kinni pandud. Meritoni Zumba oli muidugi megalahe. Mingil hetkel olin ma selle täielik sõltlane, käisin nii tavalises kui ka aqua zumbas, tõmbasin endale kõik trennis kõlanud lood ja sattusin sõbrannaga koos isegi mingisse saatesse, mis seda trenni tutvustas. Ilmselt oli suur osa treeneril - kõik olid juba eelnevalt väga Jorget kiitnud, ning õnneks ei saanud ka mina pettumuse osaliseks - tegu polnud mingi imala latiinoga, kes trenni naisi võrgutama tuleb, lisaks oli ta küll Ecuadorilt, kuid rääkis puhtalt eesti keelt. Trenni lõppu jäi alati sensuaalne venitamine Alicia Keys'i või Beyonce'i saatel ning iga trenn lõppes lausega "Olen ilus, olen tubli, olen päike, olen nunnu". Trenni hinna sees (mille üks kord kümne korra kaardiga maksis 7€) oli ka saunade, jõusaali ja ujula kasutamine. Saunad on seal, muide, väga kavalad - ujula poole on tume, justkui läbipaistmatu klaas, millest lähemale tulles siiski ikka päris kenasti läbi näeb.

Treeningu enda suhtes polnud mul seega mingeid pretensioone. Kuna Meriton aga linnas asub, kulus mul trennis käimiseks kokku umbes kolm tundi ning hulgaliselt raha transpordiks, mis seitsmeeurosele hinnale lisaks teeb kokku ikka päris tubli summa. Ka parkimine maja ümbruses oli tasuline. Seega otsustasin, et proovin lõpuks ära selle Zumbatrenni, mis Sakus toimub.

Hinna poolest polnud muidugi millegi üle viriseda - üks treeningkord maksab 2.20€ ning spordikeskus asub ka kodule väga lähedal, mille tõttu jääb kulutamata transpordiraha. Seega sadasin rahulikult poole jaanuari pealt ühte nendest trennidest sisse - rühmatreeningud üldjuhul ju ei nõua aasta alguses registreerimist ja korralikult kohal käimist. Treener oli küll veidi ehmunud näoga, aga mina ei teinud sellest suuremat välja, mõtlesin, et imestab lihtsalt uue näo üle. Ülesehitus oli trennil iseenesest sama, mis Meritoni omalgi. Mingil hetkel hüüdis aga treener: "Nii ja nüüd teete selle loo ilma minu ettenäitamiseta, me oleme seda kava varsti juba kuu aega harjutanud!". Mitte, et mul sellega probleeme oleks olnud, sest kava ei olnud raske - kuid seda enam pani mind imestama see, et nad on kõiki selles tunnis tehtud "kavasid" juba terve kuu teinud. Ilma mingi vahelduseta. Hiljem selgus veel, et esimestes trennides alustati esmalt kuiva trenniga, millega minu arvates kaob ära kogu trenni mõte - kulub ju palju rohkem energiat, et igal korral uut liikumist kaasa üritada teha. Lisaks on siis ka muusika igas trennis täpselt sama - juba teisel korral teadsin täpselt, millal tuleb see hea hispaaniakeelne lugu ja millal see mitte nii hea hõimutantsumuusika. Hakkasin juba mõtlema, et huvitav, millal siis nende kaua harjutatud kavadega "vanematele esinemine" toimub ning otsustasin, et tantsutrennide aeg jäi minu jaoks siiski algkooli. Pole midagi igavamat, kui teha 8 trenni järjest täpselt sama asja. Treeningu sisu oli muidu iseenesest päris hea, ja tundus, et ka treeneril on materjali, et igal treeningul uut liikumist teha. Kahjuks valib iga treener siiski oma treeningmeetodid ise, ning tundus, et kõik sealsed treenitavad olid sellega ka väga rahul.

Mina aga otsustasin, et ei saa oma treeningulatti Meritoni Zumbast madalamale lasta ning otsustasin võimaluse anda veel ühele spordiklubile - Laagri tervis, kus oli lausa kaks sarnast treeningut - Zumba ning Kariibimix. Viimase treeneriks kirjelduste järgi särtsakas Enrique Kuubalt, mis mulle ja mu sõbrannale väga kenasti sobivat näis.

Laagri tervis oli muidugi eriti hästi ära peidetud ning asus maa all, ning sinna sisse astudes tundus, nagu oleksime oma poriste saabastega jõudnud otse jõusaali keskele. Seega tegime loogilise järelduse ja jooksime sealt minema, et ülevalt Laagri spordiklubist infot küsida. Kahjuks pidime häbistatutena siiski hiljem maa alla tagasi minema ja oma viga tunnistama - treeningklubi oli lihtsalt imepisike ning registratuurilaud asus kohe jooksulindi kõrval. Jõusaalist välja minnes pidime jõudma treeningsaali, nagu meile öeldi. Olles jõudnud koridori, et sealt treeningsaali ust otsida saime aru, et olemegi juba saalis, mis oligi täpselt nagu koridor - pikk, kitsas ja madal. Treener Enrique ise mahtus vaevu saali ära, kandis Kuuba jalgpallisärki ning käitus väga meelalt. Mis on omadus, mis mulle treeneri juures absoluutselt ei meeldi, sest ma ei taha trennis olles muretseda selle pärast, kuidas kedagi endast eemale peletada, tema pilku vältida ja võimalikult mitteväljakutsuvalt käituda. Kariibimixi trenn ise oli tegelikult hea, kuigi tundus, et treener on üles korjatud pigem klubist kui treenerite liidust, sest erinevaid liigutusi oli tema nimekirjas vähe ning Zumbatrenni liigutustest ei erinenud need mitte millegi poolest. Trenni tempo oli sätitud kõigi ülejäänute järgi, kes oma suurusest lähtuvalt vähem jaksasid ning seega ei andnud see ikkagi õige trenni mõõtu välja. Vahepeal karjus Enrique meile pikki hispaaniakeelseid lauseid, millest mitte keegi aru ei saanud, aga noh, de nadaaaaa...

Mis mind aga kõikidest asjadest kõige rohkem häiris, oli see, kuidas keegi trennis sellest rääkima hakkas, kuidas tal enne trenni söödud silgud nüüd kohe ülesse on tulemas. Pärast mida meenusid mulle kohe kõik need põhjused, miks mulle suures spordiklubis trennis meeldib käia - seal on suur saal, kus sa ei kuule teiste juttu, enamasti tullakse sinna üksi, mitte koos sõpradega, ning seetõttu jäävad jagamata ka detailid nagu... ma ei hakka praegu seda ütlema, aga oli veel midagi väga rõvedat, mida see sama naine hiljem riietusruumis ütles. *võdistab*

Aga et meil Zumba trenn eestlasest Maiuga veel proovimata jäi, ei saa ma päris kindlalt ära otsustada, kas seal ikka edasi käia või mitte. Ma nii nii igatsen Meritoni, mis on uus, puhas, suurte saalidega, hea treeneri ja kõige muu särava ja glamuurse, nagu näiteks roosa plastikkaardiga. Ah, miks küll on samaväärselt head trenni nii raske leida...