Briti blogi

mõni reis on elus ilusam kui teine (anna andeks Jaan)

2012-02-08T00:00:00.000+02:00

Ma olen täielik talveinimene. Olen alati olnud. Isegi siis, kui mulle suvel tundub, et on ju täitsa tore, siis talvel mäesuusatades või esimest lund oodates on see tore palju toredam. Millegipärast kannatan ma ka palju paremini külma, kui väga sooja ilma (eriti hästi tõendab seda eilne õhtu, kui mul väike palavik oli ja ma palavuse kätte *peaaegu* surema pidin (tegelikult ei olnud see nii hull, aga mul oli tõesti väga palav)).

Mis mulle aga väga meeldib, on end kord aastas hästi kuuma ilmaga meelega kiusata, ehk siis minna kuumalaine hooajal mõnele Vahemere saarele reisile. Enamasti on see juhtunud juulis või augustis, aga ka eelmise aasta Sitsiilia reisil septembri algul said meile osaks väga palavad ilmad. Eriti meeldisid mulle need soojamaareisid mulle veel siis, kui Eestimaa suvi maksimaalselt 23 kraadi sooja andis - nüüd on aga siinsed suved pea sama kuumad, seega on reis eriline pigem kõige muu pärast. Lihtsalt päevitamisreisil pole ma kunagi käinud, alati moodustab enamuse reisist sihtkohaga tutvumine.

Aga et talv oma pikkuse tõttu liiga üksluiseks ei muutuks (mis on ka selle ainus miinus, since ma endale uue megapaksu talvejope/mantli sain) siis vaatasin ma täna pilte oma lemmikreisist Kreetale ja Santorinile (mille reisipäevikut saate lugeda siit). Avastasin, et blogisse ma neid pilte tegelikult kunagi ei postitanudki, ning kuna ma olen ise väga suur ilusate reisipiltide sõber (mida on normaalne arv, mis ei ole albumites, mis on ilusad, ja mida mind ei sunnita vaatama...), mis mulle reisiigatsuse peale ajavad, siis jagan neid ikka siin ka teiega!

Kreeta ja Santorini on siiani ilusamad kohad, kus ma käinud olen (suure osa sellest ilust moodustas muidugi ka see, et elasime turismilinnaku asemel vanalinnas), kuigi ka Capri saar, mida ma väiksena külastasin, jäi mulle tugevalt meelde. Nüüd tuleb vaid loota, et selleks aastaks plaanitud suusareis (juba kahtluse all) koolilõpureis (samuti kahtluse all), lõpureis sõbrannadega ja reis perega saavad kõik toimuma. Sest järgmisest aastast alates saavad minu tudengieelarve tõttu reisid toimuma kõige rohkem kool-maxima-kodu marsruudil (endiselt, kui ma üleüldse kusagile sisse peaksin saama ja mitte, et ma praegugi oma eelarvest reisiks, aga ma lihtsalt mõtlen naiivselt, et oleks tore, kui ma seda kunagi tegema hakkaksin).

Kreeta reisi idee tuli mul tegelikult üldse filmi "The sisterhood of the travelling pants 2" vaadates, sest sealne tegevus toimus Kreekas ning tekitas minus suure tahtmise sinna minna. Üks ilusaima visuaaliga filme minu lemmikfilmide nimekirjas, sisu pole küll suurem asi, aga silmailu mõttes soovitan seda ikkagi vaadata.

i got it from my mama - hair donut ja bumpits

2012-02-06T09:24:00.000+02:00

Nagu ma juba varem siin rääkinud olen, on iluteemadest minu jaoks alati esikohal kõik see, mis juustega seondub. Teadupärast ei ole aga tihtipeale ainult juuksehooldustoodetega võimalik imesid teha, ning seetõttu jõuavad minu juuksearsenali vahel ka erinevad abivahendid, millele soeng üles ehitada. Viimase poole aasta jooksul olen endale soetanud kaks erinevat varem proovimata asja - krunnisõõrikud ning komplekti nimega Bumpits. Mõlemad tellisin eBayst väga soodsa hinna eest - seetõttu ei vaevunud ka nende puhul hirmsuurt eeltööd tegema (nagu ma näiteks selle ostmise eel teeksin, mitte, et mul selle jaoks iialgi raha hakkaks olema). Eesmärk nii ühe kui teise puhul oli aga kasutada abivahendit igapäevase soengu tegemisel.

Krunnisõõrik

Sokikrunni hakkasin tegema eelmisel suvel, ning esialgu tõepoolest sokiga. Kuna aga päeva peale läks soeng sassi ning tihtipeale võis selle tulemusel sokk (minu puhul siis must sokk pisikese punase lohega) juustest välja piiluma hakta, otsustasin osta endale korraliku krunnisõõriku. Esialgu otsisin seda poodidest, kuid ei leidnud seda mitte kusagilt. Seega otsustasin tellida (hind umbes paar dollarit) kompleti, mis sisaldas kahte tumepruuni krunnisõõrikut, ühte väiksemat ning teist suuremat. Igapäevaselt kasutan soengu tegemisel väiksemat, sest see jätab lihtsa ja mitte nii üle pingutatud mulje, suuremat kasutades sarnaneb minu soeng aga liialt baleriini omaga. Krunnisõõrikut võib nimetada minu lemmikuks abimeheks soengute tegemisel, sest krunnid meeldivad mulle väga ning vahelduseks sassis krunnile jääb sõõrikuga tulemus ilus ja viimistletud, kuigi ka seda natuke sassi ajades saab väga ilusa soengu. Miinuseid siinkohal tuua vist ei oskagi, sest seda toodet on igas värvis ja suuruses - seega peaks see igaühele sobima.

Tulemus:

Bumpits

Pildil olevad asjad nimega Bumpits avastasin eelmise aasta lõpus pooljuhuslikult, ning kuna mulle on alati meeldinud natuke volüümikamad 50ndate "Hairspray" stiilis juuksed, otsustasin selle endale tellida (samuti eBayst, hind umbes 5-6 dollarit). Tavaliselt on selline soeng saavutatav tupeerimisega, kuid minu juuksed pole kunagi eriti hästi tupeerituna püsinud, samuti ei taha ma igapäevaselt soengu kinnitamiseks palju lakki kasutada.

Ühes karbis on kolm erinevas suuruses enda valitud värvitoonis nagadega kõrget peavõru, mis peaksid juustesse ise kinni jääma ja sellega soengut tõstma. Esiteks ei kinnitu need just kõige paremini juustesse, teiseks jäävad pisikesed nagad ka paksude juuste puhul välja paistma, ning kolmandaks tõstab ka kõige madalam Bumpits juuksed väga kõrgele. Tulemuseks on väga ülepakutud soeng, millega mina kindlasti iga päev käia ei julgeks - kahtlen, kas ka pidulikumas olukorras selline soeng sobiks, sest ka mitut võru kasutades on üleminek erinevas suuruses Bumpitsite vahel liialt suur, et loomulikku tulemust saavutada. Raske seletada, aga kujutlege seda, kui teie peas oleks lihtsalt üks koht, mis on teistest väga palju kõrgem. Ilmselt on minu rahulolematuses süüdi ka see, et seesugused soengud näeksid palju ilusamad välja lühikese tukaga, mida minul hetkel ei ole. Nii loomulikku tulemust, nagu reklaampiltidel, pole Bumpitsitega aga kahjuks võimalik saavutada.

Tulemus, mille Bumpitsite abil saavutama peaks:

Kas olete ise kummastki tootest kuulnud või kasutate neid?

päriselu versus unenäod

2012-02-04T13:34:00.009+02:00

Mõnda aega tagasi kirjutasin blogis oma kahest järjestikusest unenäost, kus ma end abiellumas nägin (positus asub siin) ning vaevasin oma pead sellega, et mida need unenäod küll tähendada võiksid. Sain kokku oma esimese abieluteemalise une kangelase Hendrikuga ning lisaks kõigele muule arutasime ka üldiselt unenägude üle. Hendrik oli kusagilt kuulnud, et igaöine unenägu pole mitte mingi suvaline kokkupandud süžee, vaid et unenägudes toimub meie teine, paralleelne elu. Et kui me suudaks unenäo terviklikult meelde jätta, klapiks see eelneva ning järgnevaga ning moodustuks üks suur, terviklik pilt. Ka minu kaaslane oli just hakanud lugema unenägude mõjutamise teemalist raamatut, ning seal olevat kirjutatud, et millegi toimumiseks elus peab see esmalt juhtuma unenäos (seega võib unedest mõelda ka kui ennustustest).

Mõlemad ideed tundusid päris huvitavad, ning kuna ma olen juba loomult selliste esmapilgul mitte väga usutavate faktide üle vaidleja ja vajadusel ka nende ümberlükkaja (kuid samas kohutavalt vaimustunud, kui ma mingit ulmelist väidet kinnitada saan), otsustasin, et proovin hakata igal hommikul oma unenägusid kirja panema.

Tänase seisuga on mul kirja pandud umbes 20 unenägu, seega võib öelda, et pea igast ööst on mul midagi meeles. Nende märkmete põhjal võib küll öelda, et kui seal peaks tegemist olema paralleeleluga, on kellelgi kohutavalt palju huvitavam, kui minul. Näiteks olen ma nende ööde jooksul olnud laevaõnnetuses, saanud kuuli pähe, viinud oma arvuti taaskord parandusse ning saanud selle tagasi ilma kaaneta, näinud sõpra lämbumas, käinud Saku muusikakooli endise direktoriga tsirkuses, kaotanud pea kõik oma hambad ning kuulanud kaubanduskeskuses Kaia Kanepi võidu auks korraldatud Willow Smithi kontserti. Rääkimata metalltraadi väljutamisest näost või sellest, et mu ema ühes mu unenäos endale breketid sai.

Tegelikult olen ma ise alati mõelnud, et kuna mul on kõik tegelikult ju alati hästi läinud, siis peab olema hetk, kui see õnn pöördub ning kõik hakkab allamäge minema - aga mis oleks, kui kõik allaminekud ning halvad asjad toimuksid unenäos? On ju ka inimesi, kes näevad igavaid, rahulikke unenägusid ilma erilise ilutulestiku ja hullude juhtumisteta, ehk on siis nii, et nende enda elu on just tormiline ja probleeme täis. Keegi peaks selle kohta ühe suuremat sorti uurimuse tegema.

Nende päevade jooksul on aga olnud ka selliseid unenägusid, mida ma muidu ka päris tihti näen. Näiteks see, et lähen Tallinnasse oma õmbleja juurde, aga mul ei ole raha tagasi sõita. Tallinn ise on selles unenäos väike ja ümmargune, paari maja ja ühe trammiteega, ning iga kord, kui ma marsapeatust otsin, on see uues kohas. Ja eranditult jään ma igal korral marsast ka maha. Või siis unenägu, kus olen just kolinud linna, kus asub minu tulevane ülikool. Loomulikult ei saa unustada ka seda hammaste kaotamise und, aga see pidavat olema üks tüüpilisi õudusunenägusid, seega pole ma vist väga eriline. Igal juhul korduvad need kolm unenägu päris tihti - esimene ja kolmas tekitavad minus alati kohutava hirmu, samas, kui teine on põnev ja üldjuhul ka positiivse sisuga.

Mida olen nende unenägudega veel täheldanud, on kindlate meeldejäävate asjade esinemine. Näiteks nägin ma ühel ööl unes, et mul oli Formspringis 9 uut küsimust, ning et see number joonistus sealt kuidagi eriti esile. Ja ühes teises unenäos kõlas väga selgelt laul filmist "Suvi", sõnadega "Su elusaatuse üks ots on sinu enda käes", kuigi seda laulu pole ma kindlasti mitmeid aastaid kuulnud.

Siis on veel unenäod, mida ma ehk ka ise seletada oskaksin - näiteks uni, kus mu sõbranna lämbus ja rääkida ei saanud, võib vabalt olla seos sellega, milliseid arvamusi ta viimasel ajal omab ja kuidas ma tahaksin, et ta vahel viisakam (või lihtsalt vait) oleks. Ka uni sellest, kus mulle meenus üks vana asi, millest ma oma kaaslasele rääkida olin unustanud, oli küllaltki täpne koopia sellest, kuidas ma just alles ise ka päriselt samas olukorras olin olnud. Sel päeval kirjutasin ärgates üles, et uni jättis halva tunde ja ilmselt ei tule ka päev hea, ning see ennustus läks päris tugevalt üle pika aja koolis ebaõnnestumise näol täide.

Unenägude üleskirjutamine on aga palju paremini aidanud mul oma unenägusid meelde jätta. Kui muidu mäletasin umbes ühte unenägu kolmest, siis nüüd on meeles midagi igast ööst ning päeva jooksul suudan erinevaid seiku veelgi rohkem meelde tuletada. Ka unenäod ise on vist aru saanud, et ma soovin neid meelde jätta - viimastel päevadel on päris sage olnud see, et ma ärkan keset ööd ühe unenäo lõpus ise üles ja tean, et see unenägu, mida ma just nägin, tuleb üles kirjutada või meelde jätta. Esimesel ööl, kui uni mind ise äratas, ei suutnud ma seda teha, ja mind piinab siiani päris kõvasti see, mida ma ikkagi tol ööl unes nägin. Millegi tõttu tundub see siiani väga oluline.

Aga eks ole vist iga asjaga nii, et kui sellele keskenduda, hakkadki sellega seonduvaid asju igal pool nägema ja tundma, ebanormaalsetest kokkulangemistest rääkimata. Veel ühe tõuke unenägude meeldejätmiseks andis mulle see, kui sõitsin päeval pärast abieluteemaliste unenägude postitust linna, ning raadiost käis just parajasti saade "Naistekas". Kuulasin seda poole kõrvaga,kuid kui saatejuht hakkas ette lugema kirja, mis rääkis unenäost, mida keegi oli näinud, hakkasin hoolega kuulama. Jõudsin just mõelda, et milline kokkusattumus saate teema osas, kui loeti ette järgmine kiri - et kuidas keegi oli unes abiellumist näinud ning mida see ikka tähendada võiks. Mille peale saatejuht ütles, et tema arvates see küll midagi head tähendada ei saa, ning selles väites üsna kindel oli. Enne sõitma hakkamist oli mu ema mind just tükk aega palunud, et ma ikka ei läheks autoga, sest oli esimene lumetormi päev ning samal ajal ka minu esimene talvine sõit. Ilmselt võite vaid ette kujutada, mida ma suure hirmuga mõelda võisin. Pole vist mõtet mainidagi, kui ettevaatlikult ma linna sõitsin, kartes, et ma kas kraavis või vastassuunavööndis maandun - raadios ju ennustati, et läheb halvasti. Kohale jõudsin muidugi kenasti, aga on lihtsalt uskumatu, kuidas sellised asjad nii valel hetkel kokku võivad langeda.

Igal juhul plaanin unede meeldejätmist veel mõnda aega jätkata, sest hetkel ma veel märgatavaid seoseid nende vahel leidnud ei ole. Kui hästi teie hommikul oma unenägusid mäletate ning kas peate neid kuidagi seotuks ka päriseluga?

pilt: weheartit.com

uuest ajakirjast Kuusteist

2012-02-01T00:55:00.005+02:00

Erinevaid eestikeelseid noortesuunitlusega ajakirju on meie poelettidel alati suhteliselt vähe olnud, seetõttu olin ka äärmiselt positiivselt üllatunud, kui kuulsin esimest korda uuest kohe-kohe ilmuvast tüdrukuteajakirjast Kuusteist. Viimast eestikeelset tüdrukuteajakirja Stiina hoidsin viimati käes umbes kaheksandas klassis, ning siis oli see juba oma algupärase sära minetanud. Kadumise põhjuseks sai vist see, et seal kajastatud teemasid võis igaüks juba internetist leida, ning seega oli ka huvi ajakirja suhtes vähenenud (siiski oli ajakirja kaotamine üsnagi rumal samm, arvestades seda, kui väga meid praegu internetist ning arvutist eemale tahetakse saada). Seega on väga tore, et üks uus ajakiri jälle olemas on!

Ajakirja Kuusteist kontseptsiooni juures meeldis mulle esmalt kohe see, et tegemisel oli lähtutud millestki muust, kui tüüpilisest milline-saab-olema-minu-esimene-vahekord temaatikast. Aastaid tagasi Stiinat lugedes olid seesugused artiklid just nimelt need, mis mulle sellise valdkonna kohta absoluutselt mitte mingit uut informatsiooni ei andnud (mitte, et ma kohutavalt suure teadmistepagasiga väike ja metsikult seksuaalne tüdruk oleksin olnud). Tihti tundus, et need artiklid lihtsalt peavad seal olema - vahet pole, kui ka igas numbris sarnase sisuga. Seetõttu oli mul enne esimest suudlust juba väga hästi teada, milline, kellega, mis ajal ja kus see olema peaks. Nii palju siis üllatusmomendist...

Ka ajakirja Kuusteist lahendus kajastada igas numbris ühte teemavaldkonda tundus päris mõistlikuna. Nišiajakirjad on mulle alati meeldinud, ning seesuguse lähenemisega tundub olevat ka Kuusteist. Muidugi ei saa mainimata jätta ka ajakirja veebiversiooni, kodu- ja facebooki lehte, mis on väga kenad, lihtsad ja jõuavad raskusteta lugejani.

Olles ise viimasel ajal kogu magamise- ning unenäotemaatikast väga huvitatud (esimene number keskendub nimelt just une- ja muinasjuttudele), otsustasin esmaspäeval lõpuks ajakirja kooli raamatukogust üles otsida. Ajakirja visuaalne pool on ka paberkujul väga, väga ilus. Kujundus nii seest kui ka väljast on midagi sellist, millega ma ka ise oleksin välja tahtnud tulla. Lisaks meeldib mulle see, et ajakiri on pigem ajalehe formaadis ning pehme paberiga läikiva asemel (ning ei, ma ei ole üks nendest inimestest, kes läikelehtedega ajakirju seetõttu ei osta, et neid ahjus põletada ei saa, mulle lihtsalt meeldib pehme paber rohkem). Ka pildiseeriad on kenad (minu suuuur lemmik on NARDi peaehe "Tüdruk, kes teadis ussisõnu" fotoloost), hea, et ajakirjas on raamatu-, filmi- ja muusikasoovitusi mitte ainult lähikuudest, vaid ka aastatetagusest ajast (ning neid soovitusi toetavad treileid ajakirja kodulehel). Vastava temaatikaga filme on tihtipeale raske ise leida, ning seetõttu on hea idee olnud need seal ära nimetada.

Une temaatikas pidin aga natuke pettuma, sest mulle meeldivad ajakirjade puhul alati kõige rohkem pikad arvamusjutud, mis selles ajakirjas täiesti puudu olid. Oli küll Iiris Vesiku uneteemaline kiri, aga ma pean tunnistama - otsene jutt on mulle alati rohkem meeldinud, kui midagi sellesarnast, mis tema kirja oli pannud (selleks, et mõista, mida ma silmas pean, tuleb ajakirja ise lugeda!). Kindlasti ei suuda enamik sel viisil kirjutada (mina ise kaasa arvatud), ning seetõttu oli ka sellist harjumatut teksti raskem hoomata. Kuigi minu maitse võib selles osas veel vabalt muutuda, kui ka järgmistes numbrites sellelaadseid tekste leida võib.

Tegelik põhjus, miks mulle üldse meeldivad ajakirjades pikad lood, seisneb selles, et siis jätkub ajakirja kauemaks. Selle konkreetse ajakirja läbilugemine võttis mul kokku aega umbes 20 minutit, ning kuigi on palju ilusaid lugusid (näiteks karu-unenäopüüdjatest või lavakujundusega tegelevast Gretest (koos ülilahedate detailisega)), mis seda suurepäraselt korvavad, siis on seal ikkagi vähe teksti, mis piltidele juurde annaks. Pikemad teksid teeksid teda rohkem märgatavaks justnimelt ajaKIRJANA, paneksid süvenema ja koolis läbi lugemise asemel koju kaasa võtma (et pooleli jäänud lugemine lõpetada).

Üldjoontes arvan ma aga, et ajakiri on ühtsena võttes tõesti hästi tehtud, ning ma usun, et sellisena kogub ta ka kokku küllaltki intelligentse lugejaskonna, kes huvitub enese harimisest ning mitte ainult staariuudistest (mida õige staarifänn saab üleüldse reaalajas internetist, mitte pisikese nupukese näol neli kuud hiljem ajakirjast). Metsikult suur kiitus tegijatele ning ma loodan, et suure edu korral (mis vägagi tõenäoline on) hakkab see ajakiri ka ehk tihedamini ilmuma!

Ajakiri on muideks (veel?) täiesti tasuta saadaval, ning kohad, kust seda leida võib, on nimetatud siin: http://www.kuusteist.com/jaotusalad/

NB! Kõik need, kes veel ei tea blogi kingiloosi võitjaid - vaadake FB fännilehele!

i got it from my mama - projekt 10-pan

2012-01-30T09:00:00.002+02:00

* Toimub kingiloos - osavõtmiseks loe postitust http://britiblogi.blogspot.com/2012/01/kingiloos-facebooki-fannilehe-puhul.html*

Viimase aasta jooksul olen lugenud erinevatest ilublogidest projekti 10-pan kohta, mille eesmärgiks on ära kasutada kümme seisma jäänud ilutoodet enne uute ostmist.

Minu ilutooted jagunevad üldjuhul kaheks. Need, mis on tõesti vajalikud, ja mille puhul ma loodan, et nad kunagi otsa ei saa, ning teised, mis ma olen aegade jooksul endale soetanud kerges meeltesegaduses, ja mida mul tegelikult nii väga vaja ei olegi. Kuna ilutooted on üks viimaseid asju, mille peale mulle raha meeldib kulutada, siis tegelikult neid kasutamata jäänud asju väga palju ei olegi. Suure osa toodete lõpuni kasutamine on ainult kokkuvõtmise asi - mõned asjad on seisma jäänud parema asendusvariandi tekkimise tõttu, teised seepärast, et olen ajaga aru saanud, et tegelikult ei vajagi ma seda sorti ilutoodet. Praegu otsustasin selle ülesande ette võtta aga põhjusel, millest ka ühes varasemas postituses juttu oli - et kui ma nüüd ülikooli lähen ja välja kolin, siis jääks minust maha võimalikult vähe mõttetut pahna. Samas saaksin ma siis kaasa võtta vaid vajaliku, ilma süütundeta nende asjade suhtes, mis koju jäävad.

Muidu kehtib selle projektiga vist ka veel see reegel, et enne nimetatud toodete lõppemist ei tohi endale ühtegi uut sama kasutusalaga toodet lubada. Õnneks see mind väga ei puudutagi, sest antud hetkel pole mul vaja juurde osta mitte ühtegi ilutoodet ning kõik olemasolevad sobivad kasutamiseks küll. Pigem on mul lihtsalt nimekirjas mõni toode, mida ma juba ammu proovida olen tahtnud, kuid ka nendega võib oodata.

Minu kümme toodet on järgnevad:

1. Kataloogitoodetega on mul alati vihkamise ning armastuse suhe olnud. Ma tean, et paljude asjade puhul, nagu shampoonid või meigitooted, ei saa kvaliteedis kindel olla. Samal ajal aga on nende teiste toodete hinnad nii madalad, et ma ei näe põhjust, miks neid tavapoest osta. Viimased pool aastat olen ma õnneks end nii Oriflame kui ka Avoni kataloogidest eemal suutnud hoida, kuid varasemate tellimuste tagajärgedega peab ikka tegelema. Need kaks toodet tellisin ma tõenäoliselt peamiselt lõhna pärast, ja kuigi toodetena pole neil tõesti ühtegi viga, siis kasutada viitsin ma neid ikkagi väga harva. Selle projektiga võtan eesmärgiks vähemalt ühe neist kahest jalakreemist ära kulutada, ning kuna hetkel on veel talveaeg, siis saab selleks ilmselt väiksemas tuubis olev Oriflame'i Winter nights jalakreem kardemoniga.

2. Kui Moschino I love love lõhnaõli müügile tuli, sai see kohe minu suureks lemmikuks - see oli mõnda aega enne seda, kui lõhn üldse laiemalt populaarseks sai ja Eestis müügile tuli. Siis oli mul ka selle lõhna väikene versioon olemas. See konkreetne pudel tekkis minu lauale aga umbes aasta eest, täpsemalt emaga lõhnade vahetamise tagajärjel. Ema sai endale minu pooliku Kenzo L'eau pair lõhna ning mina tema I love love'i. Kahjuks sai see aga välja vahetatud minu sünnipäevalõhna, Marc Jacobsi Daisy eau So fresh'i poolt, ja nii jäigi seda pudelisse ainult väike tilk. Kuigi lõhnaõlilõpud kipuvad mingil imekombel ikkagi nädalaid kestma, usun ma sellegipoolest, et saan selle lõpetamisega kiiresti hakkama.

3. Kiko Luxorious Lashes ripsmetušš pärineb minu sügiseselt reisilt Sitsiiliasse. Kuna tol hetkel oli mu tavaline lemmik Max Factori False Lash Effect ripsmetušš otsa lõppemas, otsustasin proovida midagi täiesti uut - eriti ahvatles mind hiiglaslik hari. Ilmselt oligi nimetatud ostupõhjus see, mis tootele saatuslikuks sai, sest ripsmed said soovitud tiheduse asemel juurde hoopis pikkust, mida mu ripsmetel nagunii rohkem kui küllalt on. Järgi on seda ehk rohkemgi kui kolmveerand, niisiis läheb sellega raskeks. Eriti, kuna praegu kasutan ma oma hinna kohta üllatuslikult head Maybelline'i Falsies ripsmetušši, millest ma kohe mitte kuidagi loobuda ei tahaks. Ilmselt pean proovima oma kaaslase poolt soovitatud nippi ja harja lihtsalt mõne teisega asendama.

4. Need tooted kuuluvad samuti esimese kategooria alla. Parempoolne kuulub tegelikult minu lemmikusse mustikasarja - mustika huuleläige oli aastaid minu kõige parem sõber, ning ka sama liini meigieemaldajat sai korduvalt uuesti ostetud. Kahjuks ei ole ma aga nii suur näomaskide tegija, ning eelistan pigem osta ühekordse kogusega maske. Ka neist kahest olen otsustanud ära kasutada ühe - niisutust pole mulle nii palju vaja, seega valin ilmselt Oriflame'i Blueberry peel-off maski.

5. Max Factori Age renew jumestuskreem kuulus samuti väga pikka aega minu lemmikute hulka - kuni ilublogijad hakkasid kirjutama Bourjois Healthy mix'ist. Peale pikka kaalumist ostsustasin seda proovida, ning esimese korraga ostsin kohe vale asja - mitte jumestuskreemi, vaid seerumi. Tegu oli aga õnneliku õnnetusega, sest minu nahk ei vajagi tegelikult päris jumestuskreemi, ning see seerum on tõesti väga kerge, ilusa katvuse ja täpselt sobiva tooniga. Max Factori jumestuskreemi lõpuni kulutamine ei peaks aga eriti raske olema, sest see toode on samuti suurepärane, lihtsalt veidi raskem ja suurema katvusega, nõudes veidi rohkem tähelepanu.

6. Clean&Clear'i sügavpuhastav näotoonik jäi lõpuni kasutamta, sest osutus oma alkoholisisalduse (nii mulle vähemalt tundub) tõttu minu nahale ebasobivaks. Kohusetundest kasutasin seda aga ikkagi mõnda aega, kuni lõpuks midagi malbemat asemele ostsin. Lõpuni tuleb ta igastahes kasutada, ning kui mitte näol, siis ehk kulub ta kusagil mujal ära... näiteks peeglit või köögipindu puhastades...

7. Peitepulk on üks mitmest tüüpilutootest, mida ma tegelikult üldse ei kasuta. Varem, kui ma oma tervele näole katvust ei soovinud, kasutasin aga just peitepulka näopiirkondadel, mis natuke parandamist vajasid. Must pulk pärineb Avoni kataloogist ning helesinine Manhattani Clearface'i sarjast. Loodan kasutada lõpuni vähemalt ühe, ning kuigi must pulk on tooni poolest sobivam, siis pean konsistentsi tõttu eelistama ikkagi helesinist. Need on ka ainsad ilutooted, mille puhul ma väga kahtlen, et need lõpuni suudan kasutada.

8. Teine toode, mida ma samuti haruharva kasutan, on tavaline kompaktpuuder - minu oma on nimega Maxfactor Creme puff. Kui päikesepuudrit kasutan ma igapäevaselt, siis tavalisel puudril pole minu mitterasusel nahal olulist kohta. See puuder on elanud üle päris mitu kukkumist ning ka kaane purunemise, kuid ära pole ma teda visanud. Kõige pikemalt jäängi vist lõpuni kasutama seda, sest paksu puudrikihti pole ma kunagi kandnud ning isegi, kui see on headel eesmärkidel, ei suuda ma seda teha ka praegu.

9. ning 10. Toode pärinevad minu eelmisest postitusest - nendeks olid Wella high hair kinnitav juuksesprei ja Nivea Straight and easy juuksepalsam sirgendamiseks. Kolmanda toote, Tafti laki, suutsin ma aga juba ära kasutada, niisiis jäigi alles täpselt kaks toodet, et projekti jaoks vajalikud kümme täis saada.

Tegelikult võiks siia nimekirja kuuluda ka minu kõik seitse huuleläiget, mis mulle aja jooksul kingitud või ostetud on, sest huuleläige on kolmas toode, mida ma kunagi ei kasuta. Minu küllaltki heleda nahatooni ja punakate huultega ei sobi 99% kordadest ükski huuleläige, sest tulemuseks on tore gootiefekt. Seega kasutan ma ainult heledaid või lihtsalt niisutavaid huulepulki ning -palsameid.

Tänasest alustan aga seda projekti, ning loodan väga, et minu varud vähenevad selle tulemusel kümne toote võrra. Alati oleks huvitav näha-kuulda ka teiste tulemusi, niisiis võiksid kõik, kes sama asja teinud on kommentaarides oma arvamusi jagada!

edit: Kuna postitus sai valmis kirjutatud pühapäeval, siis saan eilse õhtu ja tänase hommiku kohta juba edusamme jagada. Kasutasin nii projektis olevat näomaski, jalakreemi, ripsmetušši, puudrit, peitepulka, jumestuskreemi kui ka juuksepalsamit. Suudaksin ma vaid iga päev nii...

kuus mõtet raamatu kohta "Leia oma tee"

2012-01-27T10:31:00.003+02:00

* Toimub giveaway - osavõtmiseks loe postitust http://britiblogi.blogspot.com/2012/01/kingiloos-facebooki-fannilehe-puhul.html*

Elus, vähemalt minu omas, on tihti nii, et kui keegi mulle midagi tarka ütleb, siis pole vahet kui mitu korda - ma ei pruugi teda kuulda. Kui aga asi on kusagil kirjas, ja ma teda ise lugema juhtun, muutub asi minu jaoks kordades tõsiseltvõetavamaks ja huvitavamaks. Miks ma sellest kirjutan - ema kinkis mulle jõuludeks Merit Raju raamatu "Leia oma tee", mis üldplaanis näib minu jaoks nagu iga teine eneseabiraamat - palju kordusi, läbiva suure tähega lausete kirjutamisi (et nende mõjuvust justkui suurendada), ning palju vihjeid meditatsiooni ja jooga kasulikkusele (millede puhul mina gruppi "liialt püsimatu" kuulun). Tähelepanelikul, mittediagonaalis lugemisel, mis mulle tavaliselt seda tüüpi raamatute puhul mitteomane on, leiab sealt aga päris palju häid mõtteid. Lugemise ajal joonisin neid alla, ning kokkuvõtteks sain neid piisavalt, et ka teiega jagada. Mõtted iseenesest on imelihtsad, aga sellised, mille peale ei pruugi tulla. Vahel peavad asjad lihtsalt mustvalgel kirjas olema, et neid näha.

"Ma arvan, et sa tegelikult juba tead, mis on sinu kutsumus. Sa tunned seda oma südames iga kord, kui sa sellele mõtled või kui sa näed kedagi teist seda tegemas."

See oli üks esimestest lausetest, mis mulle raamatust meelde jäi. Ning kahjuks või õnneks on see täiesti tõsi - juba pikemat aega kadestan tagaselja sõbrannat, kellega koos plaanisime mõni aasta tagasi sisearhitektuuri õppima minna, ning kes nüüd selle poole üksi väga tublilt edasi pürgib. Minu pikaajaline unistus asendus ratsionaalsemate lahendustega, sest EKAs ei soovinud ma seda eriala õppida, ning välismaale kandideerides ei leidnud ma veel esialgu sobivat varianti, lisaks olin kuulnud, et sisearhitektid on Eestis niigi ületoodetud (kuigi seda võib vist öelda väga paljude pehmete erialade kohta) ja need parimadki väheste tööpakkumistega. Oma teistele eelistustele kindlaks jäädes arvasin endamisi, et ei hooligi sellest enam nii väga. Nüüd aga pean tunnistama, et igal korral, kui jutt sisekujunduse peale kisub, muutub mu meel kurvaks ja sees tekib mingisugune võimatu unistuse tunne. Niisiis - kui miski, mida keegi teeb, tekitab sinus tunde, et see inimene pole justkui väärt seda tegema või et milleks ta seda üldse teeb, siis oleks hea mõelda, et ega ta sinu suure unistusega minema ei kõnni.

"Palju tõenäolisem on, et sa jõuad pigem varem kui hiljem tagasi hoopis selle juurde, millega tegelesid lapsepõlves, sest millegipärast mäletame lapsepõlves paremini, milleks me sündisime."

Peale selle lause lugemist üritasin pingsalt mõelda sellele, mis mind lapsepõlves kõige enam huvitas - ei meenunud midagi erilist. Küsisin ka oma emalt, kuid temagi ei suutnud midagi kindlat välja mõelda. Ma täitsa usun, et selles lauses on oma tõetera sees, kuid ma arvan, et minu tegevused lapsepõlves olid osaliselt need, mida kõik teisedki tegid, osaliselt vanemate poolt suunatud, ning ilmselt polnud midagi väga kindlat, mille tegemise eest ma ise oleksin seisnud. Kindlasti oli üheks asjaks kirjutamine, sest arvutis leidub veel praegugi faile mitmete juttude ja lühilugudega, samuti olin ma agar päevikupidaja. Kuid ma arvan, et see pole päris see. Igal juhul üritan ma selle "millegi" välja mõelda, sest ma tahan veenduda, et see huvitab mind siiani. Ehk teeks see ka lihtsamaks oluliste valikute tegemise, nagu ülikoolieriala valimine või mingile kindlale hobile pühendumine.

"Leidsin suure seose raha ja keha vahel ehk siis kõik, mida mõtlen keha omamise kohta, seda arvan ka raha saamise ja vastuvõtmise kohta"

Ilmselt ütleb see lause, et iseenda ja raha suhte parandamiseks on esmalt vaja alustada iseenda ning oma keha vahelise suhte muutmisest. Mina oma kehasse ilmselt kõige paremal võimalikul moel ei suhtu - praegusel eluhetkel teen ma minimaalselt sporti (kõnnin mõne kilomeetri päevas ja käin harva trennis) ning toidan oma keha sellega, mille järgi ma parajasti isu, mitte vajadust tunnen. Ka enesetunne pole mul alati parim, isegi, kui kehalised näitajad korras on. Samas aga näeb mu keha hea välja, ma hoolitsen tema eest väliselt ja lasen tal hingata ning ilusates riietes olla, ma ei piira teda dieetidega ega jälgi pidevalt, kui palju ma kaalun. Samuti pole mul probleeme oma keha näitamisega - mitte, et ma mööda linna liputades ringi jookseks, aga ma ei näe probleemi selles, kui keegi juhuslik juhtub mind näiteks pesus nägema. Ka igasugustel teemadel seoses kehaga võin vabalt rääkida.

Ilmselt vastab see kirjeldus suures osas ka minu ja raha suhtele. Ma ei tee midagi, et oma rahalist seisu parandada, aga samas kulutan seda nii, nagu heaks arvan. Pisike rahavaru on mul aga alati olemas. Rahakott on mul tõesti kena ning korras, ka rahast rääkimine pole minu jaoks probleemiks. Võin alati mõtlemata sõbrale raha laenata ning kõige kallimate inimeste puhul pole vahet, kas saan ka selle raha tagasi - pigem teen juba välja, ning tean, et tehakse ka mulle.

Seega ei ole ma väga täpne ei oma keha ega raha suhtes, võin vabalt mõlemast rääkida, kuid nende eest hoolitsemises pole ma just parim. Kõlab isegi, et loogiliselt.

"/-/ enne kui sa üldse oma blogiga alustad, kirjuta ette umbes kolme kuu postitused.
Selle väärtusest saab tavaliselt hiljem aru - see seisneb selles, et kui sa oled reisil, haige või parasjagu puudub igasugune inspiratsioon, on sul varupostitusi. Seega ei kaota sa inspiratsiooni kadumise ajal ühtlasi ka oma lugejaskonda."

See lause köitis mind lihtsalt seetõttu, et oli seotud blogimisega, ning vastas täielikult tõele. Suvel, kui ma jälle tihedamini blogima hakkasin, oli mul tihtipeale ette kirjutatud 4-5 postitust. Kui ma peale tööd enam midagi teha ei jaksanud, sain ma siiski midagi blogisse postitada ja sellega nii ennast kui lugejaid rõõmustada. Kui pikem paus sisse tuli, mõtlesin alati, et kaotan lugejaid - ise ei kustuta ma naljalt aga ühtki blogi oma lugerist ära, sest enamasti ma lihtsalt ei märkagi, millise aja tagant keegi kirjutab. Ja kui ka märkan, siis loodan, et ehk saab autor oma mõõnast üle ja hakkab jälle kirjutama. Seetõttu ei näe ma ka põhjust, milleks kohe blogi oma igapäevase lugemise nimekirjast maha võtta.

Varupostitused on tegelikult ka seetõttu head, et mõtted muutuvad ajas, ning kõike ei peakski kohe esimese mõtte tekkimisel avaldama.

"Kas sa oled märganud, et inimesed, kes piinlevad oma eluga pidevalt või on liikuvad kurtmisvabrikud, on nulldistsipliiniga? Nad ei suuda peatada oma mõtteid ega suud. Enamik neist inimestest isegi ei märka, et on negatiivsed."

Seda mõtet lugedes tabas mind tõeline äratundmine - vahel näiteks imestan, kuidas üks inimene saab vihata vähemalt kümmet järjestikust rooga, milles seltskonnas juttu tuleb, vaevumata sealjuures isegi viisakaks jääma - kuulduvad sõnad, nagu rõve ja vastik, ning lisanduvad jäledust väljendavad näoilmed (neid kasutan ma erinevates olukordades muidugi isegi, lihtsalt ilma sõnadeta ja koos võdistamisega). Sellistel puhkudel mõtlen ma tõesti, et inimene jätaks endast niivõrd palju parema mulje, kui ta vahel need kommentaarid ütlemata jätaks ning ennast distsiplineeriks. Ja kui siis küsida, et kas talle tõesti ei maitse siis miski, teeb ta üllatunud näo isegi aru saamata, et ta asja tõesti nii halvasti suhtub.

"/-/ Sellist asja, nagu "algaja ebaõnn" ei ole olemas, küll aga on olemas väljend "algaja õnn". Millegipärast on aga paljud pigem õnnetud, kui riskivad."

Viimaseid lehti lugedes leidsin sealt veel sellise ütluse, mis on minu arvates päris hea leid. Tõesti, alati mingit asja alustades ja sellega edukaks saades kostub väljend "algaja õnn", samas, kui ebaõnn saadab värskelt alustanuid harva - pigem ründab ta mõne aja pärast. Aga kui nüüd mõelda, et mitut uut tegevust, mida sa alustanud oled, on saatnud edu, ning mitut kohe algusest peale mitte, siis ma usun, et neid õnneliku algusega asju on olnud palju rohkem. Kohe alguses läbi kukkunud olen isegi mina väga harva.

Üldjoontes räägib raamat tegelikult üldse oma ettevõtte loomisest ja vabakutseliseks hakkamisest, ühesõnaga - unistuste täideviimisest. Seega võiks ka sihtgrupp olla ilmselt juba tööeas, kuigi midagi, millele mõelda, leiab sealt igaüks. Millised mõtted neist teile tõsiseltvõetavad tunduvad?

Pildid: weheartit.com

i got from my mama - juuksehooldusest

2012-01-23T09:10:00.001+02:00

* Toimub giveaway - osavõtmiseks loe postitust http://britiblogi.blogspot.com/2012/01/kingiloos-facebooki-fannilehe-puhul.html*

Usutavasti on peaaegu igal tüdrukul mingisuguste ilutoodetega selline kergemat (või raskemat) sorti kinnisidee. Et isegi, kui seda tüüpi toodet on kodus juba kümme erinevat varianti, võiks midagi siiski veel juurde osta. Mõnel on nii kehakreemidega, teisel lõhnaõlidega - minul on selleks (õnneks kergemal kujul esinevaks) kinnisideeks juuksehooldustooted.

Oma soengusaagadest olen ma siin blogis varemgi kirjutanud (siin, siin ja siin). Millegipärast on juuksed just see osa minust, millele ma hoolitsuse mõttes kõige rohkem tähelepanu tahaksin pöörata, kuigi korralikku soengut viitsin ma endale haruharva teha ning enamasti on see minu poolmetsikute juustega ka võimatu. Vähemalt olen ma lõpuks suutnud endale sisse harjutada rutiini käia umbes korra kahe kuu jooksul juuksuris, et pealaeni kulgevaid katkisi juukseotsi vältida. Kaks aastat tagasi lõikasin ära oma pikad juuksed, mis olid kohati kahe minu pea suurused ning täiesti ohjeldamatud, ning pärast seda on asjad õnneks ainult paremuse poole läinud. Natuke kahused ja lokkiminemisele kalduvad on nad aga endiselt (eriti pärast vihma; lumega, lörtsiga, uduga, tuulega) ja seetõttu kuulan ma alati hoolikalt, kui keegi kusagil mõnda suuri juukseid taltsutavat juuksetoodet kiidab või muid huvitavaid nippe jagab.

Kuigi minu juuksetoodete arsenal tundub ka mulle endale mõttetult suur, saan ma ennast alati lohutada mõttega, et paljud tooted on sinna kuulunud juba väga kaua ning ootavad lihtsalt, et neile lõpp peale tehtaks. Miskipärast on aga see minu jaoks alati väga raske, sest lõpud on kõige visamad pudelites püsima ning ei taha kohe kuidagi otsa saada. Eriti kehtib see toodete puhul, mida ma nagunii üldiselt ei vaja, kuid millest ei saa ka loobuda, sest on kordi, kui nad kasulikuks osutuvad. Kaua kasutusel olnud tooted pole ka mu juustele veel kuidagi halvasti mõjuda suutnud, niisiis ei viska ma neid ka pärast lühikest kasutusaega lihtsalt ära, vaid jätan kappi oma vajaminekut ootama.

Praegusel hetkel näevad minu juuksetooted üheskoos välja sellised:

John Frieda shampoon ning palsam, The Body Shopi juuksemask ning -sprei, Tafti juukselakk, Garnieri värvitud juuste sprei, Lee Staffordi juukseseerum, Byphasse vedel keratiinisprei, Nivea sirgendav/kuuma eest kaitsev seerum ning Wella soengusprei.

Byphasse'i vedelast keratiinispreist olin ma päris palju lugenud Buduaarist, kus mitmed seda soovitasid ja vihjasid, kust seda hea hinnaga võiks saada. Mina ostsin selle Selverist umbes 3 € eest. Seda soovitatakse juustele lasta enne kuumaga (kas siis fööni või sirgendajaga) töötlemist, ning siis töötab see kenasti. Niisama spreitades tuleb olla ettevaatlik, sest keratiin jätab juustele kiiresti rasvase mulje. Lõhn on sellel tootel ülimalt hea. Hetkel ilmselt minu lemmiktoode neist, kuigi päris keratiinihoolduse efekti see kindlasti ei anna.

Garnier'i color resist sprei võtsin ma kasutusele alles hiljuti oma õe eeskujul. Kuna peale föönitamist tunduvad juuksed tihti kuivad ja kahused, leiab see minul just siis ka kõige tihedamini kasutust. Samuti väga hea lõhnaga. Hind jääb 3-4 € vahele.

Lee Stafford'i Bling for brunettes on muidugi esiteks väga esile tungiv juba oma PõNeVa PaKiKuJuNdUsssE pärast, niiet märkamata ei jää need tooted poes ilmselt kellelgi. Ostsin selle toote, mälestamaks kunagi müügil olnud Gliss Kur'i palsamit brünettidele, mis sisaldas pisikesi kullasädeluse tükke ja jättis juuksed megailusaks. Seerum silub juukseid, lõhnab hästi, ning ei sädele ka väga silmatorkavalt. Ainult, et käed on pärast sellised, nagu oleks "keegi" peolt diskopalli varastanud. Maksab eelnevatest rohkem, umbes 8-9 €, kuid seda kulub ka palju vähem. Oma hinda see siiski pigem väärt ei ole, sest minul leiavad tihedamalt kasutuse spreid, mitte seerumid. Teised selle firma tooted pidavat aga väga head olema.

Mustikaessentsiga juuksesprei on üks neist toodetest, mis mul kapis juba päris kaua seisavad. Lõhn on sellel spreil imehea, aga kuna pudel on küllaltki suur, jäi see mul mingil hetkel lihtsalt tüdimusest seisma. Praegu pole ma isegi kindel, kas seda TBSi poodides üldse enam saada võiks olla.

Kirka vihmametsa juuksemaski kinkis mulle minu õde, ning see sobib just eriti hästi värvitud juustele. Maskina teeb oma töö väga hästi ära ja jätab juustesse mõnusa lõhna. Pigem paksu, kui vedela konsistentsiga, mistõttu on teda ehk veidi raskem juustesse kanda.

Juuste pesemisel kasutan nii John Frieda shampooni kui ka palsamit. Kunagi lugesin, et keegi kasutab neid tooteid, ning et need pidid head olema, ja otsustasin ära proovida. Kuna minu süda kuulub endiselt Gliss Kuri pruunide juuste shampoonile ja palsamile, siis nendega samaväärne on muidugi raske olla. Mõlemad tooted teevad oma töö ilusti ära, aga ei ole millegi poolest paremad teistest shampoonidest ja palsamitest, mis tavapoodides saada on. Vahel leian end dušši all olles nende kahe asemel kasutamast näiteks oma õe Puhta Looduse takjashampooni ja -palsamit (milles tunduvad olema reaalsed takjad, sest juuksed on peale pesu kohutavalt pusas), kuna need teevad juuksed kuidagi puhtamaks ja ei jäta toodet nii palju juuksekarva sisse. Frizz-ease shampoon on aga väga trikiga asi, sest nime järgi peaks see justkui lokke siluma, kud kirjelduse järgi aga hoopis neid tugevdama. Minu arvates ei tee see silmaapaistvalt kumbagi. John Frieda toodete hind on umbes 7-8 €.

Ning nüüd minu juuksetoodete vaesed sugulased - kolm toodet, mida ma kuidagi lõpuni kulutada pole suutnud.

Juukselakki ma tegelikult peaaegu kunagi ei kasutagi, sest lakki nõudvaid soenguid kannan ma vaid ballil või muul pidulikumal üritusel, ning igapäevaselt on mu juustel volüümi küllaltki.

Nivea sirgendav seerum sai samuti kunagi ostetud, lootuses, et see ka päriselt juukseid sirgendab. Nüüd kasutan ma seda (siis, kui meelde tuleb) tavaliselt enne sirgendamist, sest juuksed jäävad siis väga pehmeks ja hästi lõhnama.

Wella high hair juuksesprei sain ma ammu kingituseks, ning tegelikult on see toode hästi alati kasutuses olnud. Lasen seda juustesse siis, kui tahan lokke hoida, sest spreil on kleepuv konsistents, mis neid siis koos hoiab. Lõhn on sellel samuti väga hea, kuid uuesti ma toodet enam ei ostaks - isegi pika aja peale kulub seda väga vähe.

Need kolm toodet (ning lisaks veel TBSi mustikasprei) on ühtlasi ka need juuksetooted, mis ma varsti 10-Pan projekti raames ära plaanin kulutada. Aga sellest kirjutan ilmselt juba järgmisel esmaspäeval!

minu isast ja võlumisest (ma räägin tõsiselt)

2012-01-21T10:42:00.002+02:00

* Toimub giveaway - osavõtmiseks loe postitust http://britiblogi.blogspot.com/2012/01/kingiloos-facebooki-fannilehe-puhul.html*

Mõtlesin millalgi, et olen oma emast blogis ikka aeg-ajalt rääkinud ja temast kirjutanud, samas kui isa peal pole ma kunagi pikemalt peatunud. Ilmselt tuleneb see sellest, et minu isale ei meeldiks, kui temast oleks internetis mingisugust üleliigset informatsiooni - on ta ju sellest põlvkonnast, kelle lapsed juba küllaltki noorelt arvutit kasutama hakata said ning kelle kohus on seetõttu oma tütreid kõigi ohtude eest, mida internet pakub, kaitsta. Seetõttu ei kujunenud temast endastki väga suurt arvutifänni, sest teades kõiki ohte ning nähes, kuidas arvuti ta lapsed järjest rohkem endasse imeb, ei pakkunud see talle lihtsalt huvi. Siiski pean ma oma isal endas nüüd veidike pettuda laskma ja temast rääkima, sest ma ei tea mitte ühtegi teist sellist isa ning ma arvan, et see vajaks jagamist.

Minu isa on üks nendest meestest, kes oskab teha absoluutselt kõike, tuleb appi millal iganes vaja, muretseb meie pärast samamoodi, nagu ema; on valmis sõitma mulle järgi kuhu iganes, et mul endal ainult kergem oleks ja vähem raha kuluks; tahab ja oskab alati aidata mis iganes ülesande puhul ajaloos, matemaatikas, füüsikas või bioloogias; on filminud ja pildistanud ülesse iga väikese sündmuse ja mittesündmuse meie elude jooksul (väikeseid videokassette on meil terve suure riiuli jagu); ning muidugi - oskab võluda. Ilma naljata.

Kui ma lasteaias ja algkoolis käisin, ei uskunud mind selle võlumise koha pealt mitte keegi. Ilmselt ei usu enamik, kellele sellest rääkida, praegugi. Aga mina, kes ma ehk ei usu enam, et need päkapikud ja jõuluvana kes minul käivad, päriselt eksisteerivad, olen ma ikkagi sunnitud uskuma seda, et mu isa oskab võluda, sest ma pole sellele seniajani veel ühtegi mõistlikku seletust suutnud leida.

Üheksakümnendate lõpul olid minu lasteaias tüdrukute seas kõige populaarsemad asjad Barbie pulgakommid. Nende ostmise puhul oli aga pulgakomm vaid boonuseks - tõeliseks põhjuseks, miks Barbie pulgakomme osteti, oli selle neljakandilises hõbedases pakis peituv kleeps. Iga kleepsu oli erineva pildi ja järjekorranumbriga, ning kokku oli neid vist 34. Fakt oli aga see, et igal endast lugu pidaval tüdrukul oli nende kleepsude kogu, mis täienes pidevalt, ning eriti hinnatud ja kadestatud oli see, kellel olid olemas kõik Barbie kleepsud. Mäletan, et kord Merilyga Saku laadal käies leidsin ma prügikasti kõrvalt selle pulgakommi ümbrispaberi, mille seest polnud kleepsu ära võetud. See lihtsalt ei jõudnud minuni - kuidas on võimalik, et sa ostad pulgakommi, aga mitte kleepsu pärast? Komm ise oli muidugi samuti kena - kahepoolne, alt pastelne ja ülevalt valge, ning seda kattev läbipaistev osa suurendas ülemise osa peal peituvat väikest helerohelist lille. Sarnane oli ka Pokemoni komm, kuid see oli alt punane ja seest Pikachu pildiga. Minu ema süüdistab veel praegugi seda suurt kommilembust minu nõrkades hammastes. Niisiis oli igasugune kleepsumaania lasteaias (ning ka veel aastaid hiljem koolis) väga tõsine. Ka tuletõrjehäire korral olid kleepsualbumid esimesed, mis kaasa haarati, ning mille tõttu isegi tagasi klassidesse joosti.

Kord selle Barbie kleepsude buumi ajal istusime isaga ülakorrusel ning vaatasime telekat. Rääkisin talle, et võiksime poodi minna, sest mul oleks hädasti veel ühte pulgakommi vaja. Isa siis ütles, et küll ta võlub mulle selle kommi ning küsis, et mida ma täpsemalt sooviksin. Ütlesin, et Barbie kleepsupulgakommi. Isa küsis siis veel - et kust kohast ma seda leida tahaksin. Ütlesin, et oma tiigrisussi seest, alumiselt korruselt, trepi alt. Siis õpetas isa mulle võlumisliigutusi ja -sõnu - ma arvan, et mõnel korral, kui ma neid harjutasin, on need ka filmilindile saanud - ning käskis mul alla vaatama minna. Läksin alla. Tiigrisussi sees oli pulgakomm. Mu süda jättis vahele vähemalt sada lööki ja ma olin täiesti segaduses. Minu isa, ja oskab võluda - veelgi rohkem, annab ka minule oma võluvõimed edasi! Me oleme võluriperekond. Sellist kleepsu, mida mul veel ei olnud, ma sealt paberist küll ei saanud, aga sellel polnud mitte mingit vahet. Sellise isaga oleksin võinud ma endale saada ka terve kollektsiooni, millal iganes ma seda ainult soovida julgesin.

Hiljem proovisin ma muidugi üksi veel mitmeid kordi võluda, aga ilma isa abita ei tulnud mul kahjuks enam midagi välja. Võlus ta mulle ja mu õele veel aastaid hiljemgi, kuni me lõpuks seda enam ei palunud, sest iga kord läks selle peale järjest rohkem aega - isa ei tahtnud seda enam nii väga teha.

Miks mul üldse tahtmine tuli oma isast kirjutada, on see, et eile sõitsin ma vastutuleva auto tõttu liialt tee äärde ning jäin rattaga sügavale lumme kinni. Olin just teel bussile, mis oleks mind viinud eesti keele olümpiaadile, kuid millest ma seetõttu maha jäin. Mu isa oli kohal seitsme minutiga, viis mu ise autoga olümpiaadile (mis toimus Kosel), tuli tagasi, sai auto ise lumest välja ja läks edasi tööle. Ta on üks neist, kellel pole minu jaoks kunagi mitte millestki kahju ja kellel on alati aega, isegi, kui tal seda tegelikult pole ja ta hilisõhtuni töötama peab.

Ma loodan, et kui mu enda tulevane mees juhtumisi võluda oskama ei peaks, siis on mu isa valmis ka oma lapselastele võluma.

Kingiloos facebooki fännilehe puhul!

2012-01-18T15:50:00.003+02:00

Kõik need, kes on lugenud minu viimaseid postitusi teavad ilmselt, et umbes nädal tagasi tegin oma blogi jaoks Facebooki fännilehe, et ka oma sõpru ja tuttavaid blogiga kurssi viia. Nüüd otsustasin selle loomise auks teha ka kingiloosi (mida võib ühtlasi nimetada ka blogi 400 jälgija kingiloosiks).

Blogi kingiloosi võitjaid loosin välja kaks. Üks võitjatest saab endale suure auhinna:

Pluus, mis mul seljas on, ei saa loomulikult võitja omaks. Võitja saab endale õiges suuruses, sobiva lõikega ja täpselt sama megaarmsa ja toreda pugi pildiga pluusi, mille ma talle teha lasen. Niisiis pole ka probleemi meessoost isikutel osaleda. Pildiga abistamise eest aitäh Mellule!

Teine võitja saab endale väiksema (aga üldse mitte halvema) auhinna:

Oma esmaspäevases ilupostituses (mis sa palju vastukaja, aitäh teile!) rääkisin Be Yourself küünelakkidest, mis ühed mu lemmikud on. Võitja saab endale kaks küünelakki - ühe soojustundliku värvimuutva heleroosa küünelaki ning teise, suurte sädevate osakestega küünelaki, millega saab kaunistada nii alumist lakki kui ka täiesti eraldi kanda. Kui teise auhinna võitjaks osutub mees, siis palun mitte muretseda - ma mõtlen kohe kindlasti midagi välja.

Selleks, et oleks suurem võiduvõimalus, võib endale saada ka lisahääli. Selleks võib:

♡ Olla minu blogi follower läbi bloggeri

♡ Jagada minu giveaway postitust twitteris

♡ Jagada minu giveaway postitust oma blogis

Postituste tõendamiseks blogis ja twitteris palun lisada lingi, teiste puhul pole seda vaja - kontrollin ise üle.

♡ Blogi fännilehega liituda ja seda jagada saab siin: https://www.facebook.com/pages/Briti-blogi-f%C3%A4nnileht/217962661622486

♡ Blogi jälgida saab blogi paremalt ribalt!

♡ Kommentaarid oma andmetega palun panna selle postituse alla, lingid palun panna kõik samasse kommentaari (kommentaar ei tule kohe nähtavaks, niiet palun mitte muretseda).

Võitja selgitan välja 31. jaanuaril ning postitan nimed nii blogisse kui ka facebooki fännilehele!

i got it from my mama aka uus esmaspäevane ilurubriik

2012-01-16T09:40:00.001+02:00

Mõniaeg tagasi kirjutasin blogis, et olen alati kadestanud ilublogijaid nende toreda teemavaldkonna pärast, mis hõlmab endas kõike väga ilusat ja edevat, ning et minu salajane unistus on alati ka ilublogi pidada olnud. Unistuseks jääb ta ka edaspidi, aga et need vähesed välimuse ja iluga seotud teemad, mida ma oma blogis puudutada tahan, kuidagi teiste sisse ära ei kaoks, siis loon ma selleks uue esmaspäevase postitustesarja. Ning kuna täna on esmaspäev (you dont say?), siis siin ka minu esimene postitus rubriigis "I got it from my mama", nime eest kõik kiitused Margitile.

Esmakohtumisel inimestega jäävad mulle alati silma kahed asjad. Esiteks kulmud, mis annavad minu arvates ettearvamatult palju infot inimese iseloomu ja olemuse kohta, ning teiseks - küüned. Kui inimese kulmud on kuidagi hoolitsemata, siis võib ta olla kas boheemlane, massivoolust möödamineja või lihtsalt isik ilma peeglita, keda ei huvitagi, kuidas ta kulmud välja näevad. On ju ka palju selliseid inimesi, kes peaaegu mitte kunagi juuksuris ei käi (ise olin alles aasta tagasi üks neist). Korrastamata kulmud ilusat inimest üldjuhul inetumaks ei tee, korrigeeritud kulmud lihtsalt veel kaunistavad lisaks (ning liiga suur kulmudega jamamine teeb asja üldse päris hulluks). Kuid kui inimene, kellega ma suhtlema olen sunnitud, ei hoolitse oma küünte eest, muutub mulle millegi tõttu väga ebameeldivaks temaga lähedaselt suhelda ja pidevalt koos olla. Minuni ei suuda millegi tõttu jõuda see, et kui inimene hoolitseb oma välimuse eest igal muul võimalikul moel - käib juuksuris ja kosmeetikus, meigib ennast ning ostab endale pidevalt uusi riideid - siis kuidas on võimalik teha möödapanek millegi sellise juures, mida sa igapäevaselt kasutad, pidevalt näed, millega sa puudutad oma toitu ja teisi inimesi (ning loomulikult ka iseennast). Selline asi ei saa jääda kahe silma vahele, järelikult seisneb maniküürist hoidumine ilmselt lihtsalt laiskuses. Kõige kohutavam variant kõigist halbadest variantidest seoses küüntega on aga see, kui need pole korras, ning selle varjamiseks on nad kas küünelakiga kaetud või lihtsalt pikaks kasvatatud, et kasvõi üks osa "korralikust küünehoolitsusest" (aka pikad naiselikud küüned) täidetud oleks. Kusjuures - näritud küüned on sel puhul isegi miljon korda ilusamad, ilma naljata, ning ülipikad värvimata kulliküüned, isegi kui need korralikult hoolitsetud on, ei sobi enamikule samuti. Vahel ei jõua mulle kohale, kuidas on võimalik sellistest asjadest, nagu käed, lihtsalt mööda vaadata. See küünte ja kätehügieeni valdkond on kindlasti üks selline asi, mis mulle inimese välimuse juures väga oluline on, ning mida ma isegi vaatamata alati esimesena märkan. Muidugi on palju ka neid, kellele see üldse korda ei pruugi minna, ning ma ei pane seda pahaks. Pigem jääb see minu jaoks lihtsalt arusaamatuks.

Õnneks on aga väga palju neid inimesi, kelle jaoks on korralik maniküür oluline, ning kes seda ka aeg-ajalt (või siis kogu aeg, nagu eeskujulikumatel kombeks) erinevate küünelakkidega veelgi silmapaistvamaks muudavad (juhul muidugi siis, kui nad ikka naissoost on, meeste puhul seesugune silmapaistvus võib-olla kõige olulisem just ei ole). Minu lemmikud on siin:

Kui lõhnaõli on üks selline asi, mille puhul kehtib kindel reegel - kallim on parem, kauakestvam ja kvaliteetsem, siis küünelakk võib anda väga hea tulemuse ka ainult paar eurot makstes. Näiteks on seesuguse odava hinnaga küünelakid firmadel Wet&Wild ning BYS. Natuke kallimate firmade puhul, nagu Sally Hansen ja Manhattan, võib kindel olla, et saadud toode on kvaliteetne, kuid mitte alati parem kui odavamate firmade puhul. Veelgi kallimate tootjate küünelakke ostes peab aga juba teadma, millised tooted oma hinda väärt on, ning selle põhjal ka oma valikuid tegema. China glaze, OPI ja Orly on need firmad, mida mina usaldada julgeksin, kuid mida minu käsi harva ostma tõuseb - enamasti olen nende küünelakid kingituseks saanud. Ning siis on veel need Chanelid ning teised kallid firmad, millede küünelakke ma ise endale mitte kunagi ei ostaks, aga mis kuidagi ikka vahel minuni on jõudnud. Enamasti ema kaudu.

Talvel kandmiseks on minu lemmikud kas väga heledad või väga tumedad pool- ja veerandtoonides küünelakid. Kõik erksam jääb suvesse, sest siis sobivad toonid ka nahaga paremini kokku. Pikka aega on minu lemmik küünelakk olnud Manhattani küünelakk nimega Hot Summer 52B (pildil paremalt teine), mida küll kahjuks sügis-talvisel perioodil poodides saada ei ole, ning mille pudel mul juba tühjenema hakkab - minu puhul väga harv nähtus. Küüntel kannangi alati kas täiesti matte või täiesti sädelevaid toone. Kõik pärlmutter ja muu ebamäärane minu küüntele ei jõua.

Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis ilmselt on see korralike küünte armastus mul (nagu ka väga paljud teised asjad) kodust tulnud. Algklassides käies imestasin alati, et kuidas mu ema oma küüsi viilida viitsib ja et kuidas tal need loomulikult nii kenas pikkuses on. Nii, et jah... ilurubriigi nimi sai nüüd ka kenasti ära õigustatud...

kuidas ma unes kaks korda abiellusin

2012-01-12T15:50:00.004+02:00

Viimased kaks ööd vaheaja lõpus olid päris hirmsad. Ilmselt olid kellegi poolt saadetud unenäod mulle karistuseks selle eest, et ma elu nii rõõmsa ja lihtsana ette kujutan ning kõigest ilusast oma tulevikus unistan, kuigi see, mis minu unenägudes kajastus, ei peaks iseenesest üldse nii hirmutavalt mõjumagi. Teemaks oli niisiis abiellumine.

Ma pole üldse kindel, mida arvavad asjast teised minuvanused, kes on kellegagi koos ja tahaksid end näha selle sama inimese kõrval ka natuke rohkema kui paari aasta pärast. Aga nii väga kui ma ka ei arva, et noorelt abiellumine on liiga julge (aga samas väga armas ja ilus) otsus, mõtlen ma vahel ikka selle peale lihtsas, mis-siis-kui-ma-leian-ühel-päeval-oma-makaronide-seest-sõrmuse stiilis. Lihtsalt mõtlen, mitte ei taha seda. Millegi tõttu ei meenu mulle ka enda lapsepõlvest ühtki seika, kus ma oleksin oma pulmi planeerinud või sellest teemast üleüldse kuidagi vaimustatud olnud. Ilmselt mängis selles oma osa ka see, et lasteaiaeas olin ma tugev, madala mehehäälega tüdruk kes lasteaias suuri poisse kamandas ja korda majja lõi... Võib-olla mulle siis ei tundunud nendega abiellumine just kõige parema mõttena. Kuigi poiss-sõpru oli mul lasteaias küll, meil oli neid kõigil mitu. Praeguses vanuses võiks aga põnevuse pärast selleteemalistel mõtetel lennata laskmist endale ikka lubada - kahjuks pole aga minu aju samal arvamusel, sest näeb abielus minu jaoks mingit selget ohtu.

Esimesel korral nägin unes, et hakkan abielluma oma parima sõbraga. Kogu seda abielu läbis selline sundabielu tunne, justkui nagu oleks kas a) kõik teised mehed juba abielus või b) see abielu lihtsalt kellegi poolt kinni makstud (elan Indias...). Asja tegi eriti hirmutavaks see, et esmalt oli unenäo sees unenägu, kus ma nägin, et need pulmad lähevad omadega täiesti metsa, ning et külaliste lõbustamiseks on võetud mingi veider plekist rong, mis sõidab kahemeetristel rööbastel korra lihtsalt edasi-tagasi ja kõik. Selle lõbustuse väljamõtleja ütles mulle ka unenäos, et asja võlu peitub justnimelt selles, et kõik ootavad, nagu juhtuks midagi. Aga ei juhtu. Meeletult intrigeeriv. Kui ma siis sellest unest üles ärkasin, olin ma endiselt oma parima sõbraga abiellumas. Esiteks polnud mul kleiti, ning selle asemel soovitas mu isa lihtsalt ühe rohelise särgi kleidi asemel selga panna. Teiseks olime loobunud sellest rongimängust, niiet ka viimne piisk lootust hea pidu korraldada oli kadunud. Ma ei mäletagi, mis mul lõpuks läbi selle vahemereäärse linna abielluma joostes seljas oli (ilmselt toimus tegevus Itaalias, mis iseenesest oleks ju tore), aga kohale jõudes selgus, et pulm toimub väikesel, küllaltki masendaval kinnisel staadionil. Kohal olid juba kõik külalised, ning mina ja mu tulevane mees vahtisime üksteisele lihtsalt suvaliste nägudega otsa. Ainsaks tõeliselt paanikas inimeseks osutus minu sõbra isa, kes palus meil ära otsustada, et mida me selle abiellumisega siis lõpuks ikkagi teeme. Sekund enne minu ärkamist valisime sel korral siiski pulmad ära jätta, ning mõlema jaoks tundus see suur kergendus olevat.

Üles ärgates oli minu esimene mõte see, et kui ma tõesti peaksin oma pulmas kandma seda sama rohelist lipsuga pluusi, mis ma Suurbritannias käies endale Dorothy Perkinsi poest ostsin, siis on see abiellumine ikka üks suur jama küll. Millegi tõttu mõjus see unenägu väga kohutavalt, justkui öeldes, et ega see abiellumine ja pulmade korraldamine ikka nii kergesti ka ei käi, et ma sellest niisama igapäevaselt mõelda tohiksin. Õhtuks hakkas see teema minu peas juba maha rahunema, kuid ainult selleks, et öösel uuesti tagasi tulla.

Sel korral abiellusin ma juba natuke parema kandidaadiga, nimelt oma praeguse kaaslasega. Põhimõtteliselt oli kõik sama, kuigi sellest unenäost mäletan ma oluliselt vähem. Kõige eredamalt jäi mulle meelde aga see, et minu hea sõbranna, kes mulle meiki tegema oli lubanud tulla, jäi tund aega hiljaks. Mis tähendas ka pulmade kolmveerandtunnist hilinemist (jah, meikar oli palgatud tulema veerand tundi enne algust... kirjeldab minu tüüpilist igapäevaelu). Teine seik, mis mulle sellest unenäost meelde jäi, oli hetk mil ma ukse vahelt jälgisin, kuidas mu tulevane mees endale lipsu kaela paneb. Ja oligi kõik.

Tean, et pulmade teema unes peaks tähendama uut algust elus. Sellisel juhul peaksid kõik teised ka praegu sama und nägema, sest uus aasta tuli meie kõigi jaoks ühtmoodi ning ühtegi teist uut algust ma oma elus praegu küll ei tunneta. Mingil seletamatul kombel mõjusid aga mõlemad unenäod minu jaoks kuidagi hoiatavalt. Aga mis siis, kui mina ja mu parim sõber jäämegi ainsana üksikuteks ning oleme lõpuks sunnitud üksteisega abielluma? See needus tuleb murda. Hendrik, palun abiellu kiiresti!

/Endiselt saab järgmise nädala kingiloosis osalemiseks liituda minu blogi fännilehega facebookis - https://www.facebook.com/pages/Briti-blogi-f%C3%A4nnileht/217962661622486/

pilt: weheartit.com

postituste organiseerimine ehk märksõnapilv

2012-01-11T15:40:00.004+02:00

Lugesin hiljuti ühest blogist, mis analüüsis märksõnade pilvi erinevatel internetilehekülgedel, et minu blogis on postituste märksõnad natuke raskesti mõistetavad ja mitte just kõige paremini organiseeritud. Ise pole ma sellele kunagi mõelnud - minu jaoks on kuidagi loogiline, et need, kes mu blogi loevad teavad ka ühtlasi, mis märksõna mida tähendada võiks. Samas tuleb aga tunnistada, et märksõnu on mul aga kuidagi palju, ning mõni postitus kuulub vähemalt viie märksõna alla. Niisiis mõtlesin, et seletan igaks juhuks kõik märksõnad lahti - siis on neil, kes märksõna järgi postitusi otsivad ka veidi lihtsam. Selle käigus avastasin umbes viis kasutut märksõna ning organiseerisin asju veidi ümber. Nüüd peaks süsteem veidi kergemini mõistetav olema. Mitme teema lõpus on ka hea postitus, mis kas mulle endale väga oluline olnud või lugejatelt palju kiita saanud on.

Armastus = teemadel armastus ja suhted, lahkuminekud ja südamevalu. Lugejate üks lemmikpostitusi teemal petmine - http://britiblogi.blogspot.com/2011/06/petmisest-ja-miks-mitte-uldse-kusida.html
Blogisoovitus = soovitused filmi/näituse/blogi külastamiseks, giveawayd ja kõik blogiga seotud tehniline pool
Filmid = kõik filmidest, saadetest ja PÖFFist. Üksinda kinos käimisest - http://britiblogi.blogspot.com/2010/07/uksinda-kinos-kaimise-volud-ja-valud.html
Foto = postitused, milles on ainult pildid/milledes pildid mängivad suuremat rolli kui tekst või vajavad lihtsalt erilist tähelepanu (ja on enamasti minu enda poolt tehtud). Pildid augustikuudest läbi viie aasta - http://britiblogi.blogspot.com/2011/08/august-x5.html
Kriitika = inimeste/ühiskonna/ajukriitika, ei ole alati otseselt kritiseeriv, pigem arutlev
Kunst = käsitööideed, külastatud näitused, kunstikoolimured
Kurb = kurvad teemad - enamasti loomadest, haigustest või kaotatud armastusest (prints William...)
Loomad = loomadest inspireeritud teemad
Materiaalne = asjade ostmise, kasutamise või saamise ning raha teenimise ja kulutamise teemad. Üks hea abimees kõigile, kellel kunagi midagi selga panna ei ole - http://britiblogi.blogspot.com/2010/02/mis-mind-toos-hoiab.html
Meem = blogiküsimustikud ning saripostitused (mis mulle sellel nädalal rõõmu valmistas; nädal piltides jt)
Mure = postitused, milledes kurdan muret või jagan probleemi ning otsin lahendust
Muusika = muusikasoovitused, külastatud kontserdid, raadio
Nalikali = naljapostitused piltide või teksti näol, veidrad unenäod ja valesti kuuldud laulud. Head koolinalja Saku gümnaasiumis õppides - http://britiblogi.blogspot.com/2009/05/koolinali-on-parim-nali.html
Oh pekki = postitused minu läbikukkumistest, ebaõnnestumistest, valesti arusaamistest või muust masendav-naljakast. Minu enda lemmikpostitus läbi aegade -- http://britiblogi.blogspot.com/2010/09/mis-kell-on.html
Ostan-müün = kindlate asjade ostmise või müümise postitused - kõik müüdud asjadega postitused on kustutatud, postitustes pakutavad asjad on endiselt müügiks olemas (v.a. ehted)
Raamatud = raamatsoovitused, raamatuunistused ja loetud raamatud
Retro = mälestus- või meenutuspostitused. Minu esimesest suudlusest - http://britiblogi.blogspot.com/2011/04/uus-meem-ja-paev-1.html
Rõõm = kõige enam kasutatud märksõna, positiivsed postitused rõõmust ja heast tujust
Saatekriitika = vanad head postitused stiilipäeviku/õige valiku/õhtusöök viiele teemadel. Üks kahe aasta tagune lugejatele meeldinud postitus saatest "Õhtusöök viiele" - http://britiblogi.blogspot.com/2010/01/ohtusook-viiele-ajab-mu-nutma.html
Toidumaailm = toidupostitused, retseptid, söödud toidud, toidupildid, toidusaatekriitika
Ümber maailma = reisimisest, kolimisest ja Tartus käimisest. Vahetusprogrammiga Austrias seiklemisest - http://britiblogi.blogspot.com/2010/06/what-happens-in-austria-stays-in_13.html

pilt: weheartit.com

Briti blogi fännileht

2012-01-10T18:13:00.006+02:00

Nüüd on minu blogil ka facebookis fännileht! Järgmisel nädalal leiab aset üks väga väga tore giveaway, milles osalemiseks on liitumine facebooki fännilehega kindlasti oluline! Lisaks tahaksin ma väga näha, millised minu lugejad ka päriselt on - niisiis liituge kõik lehega ja soovitage seda ka oma sõpradele! Giveawayst, selle reeglitest ja auhindadest aga juba järgmisel nädalal!

Pastries by Britt ehted

2012-01-10T10:50:00.001+02:00

Olen meilile ja Formspringi saanud palju küsimusi selle kohta, et kas ja milliseid ehteid ma veel müün. Täna otsisin välja need ehted, mis mul veel olemas on. Rohkem pilte on aadressil www.pastriesbybritt.edicypages.com/ehted. Hinnapäringu ja ostusoovi korral võib saata meili britt23@hot.ee

Olemas on samasugune klambrite komplekt, aga kahe rohelisega

Olemas on kollased (värv erksam)

Reguleeritav suurus

Olemas on samasugused, aga valgete kividega

Kaelaketi pikkus kaelast alates 30 cm, kogupikkus 55 cm

Reguleeritav suurus

saving private dell

2012-01-06T10:40:00.000+02:00

Täna on hea päev!

Ma vist ei julgenudki seda kordagi blogis mainida, aga osaliselt oli viimase kuu postituste vähesuses süüdi minu arvuti, täpsemalt siis selle puudumine. Veel täpsemalt siis see, et ma arvasin kindlalt, et olin ta ära lõhkunud (jah, ära lõhkunud oma kolm kuud vana arvuti...) ning seetõttu veetis ta tänaseni kuu aega paranduses. Arvasin, kuid mitte selles tähenduses, et tegelikult olin ta lihtsalt sisse lülitada unustanud, vaid ma tõesti arvasin, et süü oli täielikult minu oma.

Kogu see jama algas sellel hommikul, kui esimest korda lund sadas. Öösel oli olnud kohutavalt ilus aknast lund vaadata, sest see langes aeglaselt ja oli jäätunud (nagu lumi peaks olema). Hommikuks oli see aga muutunud megalörtsiks, mis igast suunast mu nägu ründas. Kuidagi suutsin küll läbi mööda nägu voolavate meigijugade kooli poole rühkida, aga kui mu klassivend mulle lumesõjaks väljakutse esitas, sai mu mõõt täis. Ma armastan lund, aga midagi sellist oli mulle lihtsalt liig. Kooli jõudes panin oma koti (mis sisaldas veel omakorda arvutikotis olevat sülearvutit) vihaselt lauale, tulehark nagu ma olen, ja hiljem klassi jõudes oli mu ekraan roheline ja virvendav ning tegi iga poole sekundi järel piiksu. Õnneks lohutasid klassivennad mind ning ütlesid, et nad on näinud selliseid Youtube'i videoid, kus arvuti nii tehes õhku lendab. Koju jõudes üritasin arvutit olemasolevate vahenditega parandada (loe: lülitasin sisse ja välja ning muljusin natuke ekraani), kuid tulemusteta. Isa soovitusel ühendasin arvuti telekaga ja nägin tänu sellele seal desktoppi, mis võimaldas mul oma failid kätte saada ja välisele kõvakettale panna. Ning siis saatsin arvuti parandusse ja hakkasin pisarais eurosid kokku kraapima... (ehk siis nimetasin oma mustade päevade kommifondi ümber arvutifondiks).

Ning täna, peale natuke rohkemat kui ühte kuud poole väiksemat arvutikasutust, mõningast isoleeritust ühiskonnast ja muud sarnast sain ma oma arvuti kätte ning ei pidanud selle eest midagi maksma. Tuli välja, et tegu oli Delli praagiga - emaplaadi ja ekraani ühenduses oli viga, ning mõlemad osad said asendatud. Ja suurest armastusest ilusate lõppude vastu teen ma nüüd oma klassivennale õlled välja, sest loomulikult poleks ilma selle minipõrutuseta viga kunagi välja tulnudki, eksole.

Just enne mõtlesin, et internet ajab mul ikka tõsiselt südame pahaks kui ma seal terve päeva istun, sest siis olen ma teki all ühes asendis, pea voodipulkade vahel kõver, internetis surfamise (või pigem elu24s hulpimise) kõrvale söön kõrvale suure paki martsipani ja joon vett isegi kui mul janu pole, ja see teeb mu enesetunde ikka päris kehvaks... ning nüüd ma siin jälle olen. Ka minu tavapärases "proletariaadid vs aristokraadid" vaidluses selle üle, miks minu sõprade Macid peaksid olema paremad kui minu Dell, on mul jälle üks argument vähem. Mitte, et ma selle mitteostmise koha pealt üldse meelt oleksin muutnud. Minu Dell on vähemalt sada korda ilusam, ja kui ta parajasti töötab, siis hästi.

kusagile mujale kolimisest

2012-01-04T11:38:00.005+02:00

Praeguse seisuga olen ma umbes ühe sentimeetri kaugusel oma välismaa ülikoolide avalduse saatmisest, ning see üks sentimeeter sisaldab endas täpselt ühte asja - viisakat näopilti endast, mille tegemisega ma kuidagi hakkama saada ei suuda. Aga isegi, kui ma pole avaldust veel äragi saatnud, tulemusi teada saanud, riigieksameid teinud ja lõplikku otsust kooli suhtes langetanud, teen ma viimased kuud kõike ikkagi "mis siis kui ma lähen välismaale kooli" tähe all.

Kui ema mult novembris küsis, et kas ma sooviksin jõuludeks hommikumantlit, tulid mu pähe esimesena mõtted stiilis "mitu kuupdetsimeetrit võtab see mu kohvrist", "kui ma seda kaasa ei võta siis kas mul on mõtet see endale selle viimase aasta jaoks kodus üldse muretseda", "samas mul on ju vaja hommikumantlit, ma ei saa dušši alt tulles mööda ühikat alasti, pesus või öösärgis kõndida (sest milleks riidesse panna)" ja nii edasi. Oma kappi vaadates selekteerin ma mõttes pidevalt välja asju, mida ma kaasa tahaksin võtta ja panen kõrvale neid, mida ma juba pikka aega kandnud pole ning ilmselt ka kusagil mujal olles kandma ei hakkaks. Samal ajal üritan välja tulla erinevate lahendustega, kuidas neid asju maha müüa nii, et ma ka ise sellest mingit rahalist kasu saaksin. Mitte nii, nagu tol korral, kui me Merilyga kirbuturul müümas käisime ja ma umbes kaks asja maha müüsin, ja mitte ainult - lisaks ostsin ma ka pooled Merily asjad ära. Sügisesel Glämmilaadal läks asi õnneks kordades paremini, ning seetõttu tekkis mul isegi lootus, et ehk suudan ma enne järgmist sügist - kus ma siis ka ei õpiks - oma ülejäänud asjad samuti maha müüa. Sellest asjast peale seisabki mu voodi jalutsis suur pappkast kõigi nende ebavajalike asjadega, kuhu mingitel hetkedel lisanduvad uued riided või muu seesugune, mida ma endaga kodust eemale minnes kaasa võtta ei tahaks.

Oleks siis, et riided on asjadest ainsad, mis maha tuleks jätta. Mis saab minu hiigelsuurest peeglilauast või mängupingviinist; sisustuselementidest nagu suur raamitud plakat, mille ma Itaaliast tõin või minu sünnipäevaks saadud koaaladega pilt? Ja mu roosidega seinakell, voodipesu... taimed, mida ma kõik need aastad olen suutnud elus hoida (viimastel aastatel isegi lausa kasvatada)? Rääkimata siis veel mu suurtest teokujulistest toasussidest, kõlaritest ning salapäevikutest aastast 2000, mis ma äramineku ajaks kindlasti kusagile ära peitma (või siis lihtsalt ära põletama) peaksin. Kas ja millest ma üldse hakkaksin puudust tundma? Ning kuidas üleüldse elada kusagil mujal nii, et ma seal endale samu asju kokku ei kuhjaks ning siis tagasi tulles jälle selle probleemi ees ei oleks? Ma tean, et mul oleks väga raske elada näotus ühikatoas, ja seetõttu jätaksin ma ehk pigem maha oma "siidisukad ja samovari" ning võtaksin kaasa padja või raamatud. Sest kodust eemal elades poleks mul nende ostmiseks nagunii lähema viie aasta jooksul raha, aga kodutunde tekitamiseks on nad rohkem kui vajalikud.

Ilmselt jinxis see postitus ära umbes pooled minu võimalustest üleüldse kusagile sisse saada. Või siis juhtub mingi õnnetus minu avaldusega ja isegi kandideerimine jääb ära, sissesaamisest rääkimata. Igaljuhul saaks kodust väljakolimine olema väga raske kasvõi juba ainult asjade poolest. Aga ma usun, et väga põnev ka. Ja ma loodan, et ma ikkagi saan sisse sinna, kuhu ma tahan, ning et mul on siis raha, et endale praepann ja tekk osta.

aastalõpu meem

2011-12-31T11:16:00.011+02:00

Aastalõpud on minu jaoks alati kohutavalt meeldivad, sest saab teha kokkuvõtteid, kuid millegi tõttu on nad ka piinlikud. Alati meenub umbes nädal enne 31. detsembrit, et "oo, nüüd on ju aasta eelmise aasta lõpust möödas, peaks vaatama mida ma siis mõtlesin ja ennustasin ja kokkuvõtteks kirjutasin". Eelmiste aastalõppude postitusi ma enda häbistamiseks päris siia linkima ei hakka, aga arhiivist saab neid loomulikult lugeda. Oma teises, kinnises blogis, täitsin ma 2010. aasta viimase kuu lõpus veel ohtralt küsimustikke ja tegin aastalõpuennustusi, mis minuarvates alati uude aastasse mineku põnevust loovad (jah, ka siis, kui need absoluutselt täppi ei lähe ja absurdsed on, neid on nii lõbus teha!). Selle aasta ennustus oli ausaltöeldes isegi, et päris hirmutav - selle järgi pidin ma sel aastal armuma, abielluma, lapse saama, lahku minema ja seejärel kosutuseks reisile minema. Loodetavasti kujutate te ette minu suurt kurbust, kui ma aprillikuuks ikka veel lapseootele polnud jäänud ja seega mõistsin, et ilmselt on ka ülejäänud ennustusest üks suur jama. Kuna tol korral oli tegu otseloomulikult selle suurepärase pane-oma-itunes-shuffle-peale-ja-ennusta-tulevikku meemiga, ning mu arvuti hetkel paranduses viibib, siis sel aastal mul peale tina valamise kahjuks mingit võimalust ennustamiseks vist ei olegi. Ja et minu kirjutamisjõud sai aasta viimastel nädalatel raisatud kenasti kirjandi, motivatsioonikirja ja inglise keele esseede peale, siis jääbki aastat 2011 minu blogis lõpetama alljärgnev aastalõpumeem. Lisaks teen ma ettepaneku kõigile, kes seda positust loevad ja ise ka blogi kirjutavad, sama meem ka ise ära täita. Ning loomulikult see siis ka siia alla kommentaaridesse linkida.

Viis head sündmust, mis sellest aastast meelde on jäänud:

Kõigepealt aastavahetus, millest jäi mulle meelde kõige paremini see hetk, kui üks mu sõber oma pea vastu diivanit ära lõi ning ainus sobiv asi, mis sügavkülmas pealepanekuks leidus oli pakk hiidkrevette. Sellele järgnes temapoolne väga armas kõne kogu oma sõpruskonnale sellest, kui väga ta meid kõiki armastab. Õnneks sai see tookord ka minu telefoni salvestatud.

Teiseks nädalavahetus Kütiorus koos heade sõprade, ilusa ilma, mäepiknike ja viietunnise sõiduga.

Kolmandaks oli nii tore see, kui ma load ära tegin! Kõndsin Tallinna ARKist hüpeldes TTÜ juurde ja alates sellest hetkest olen autosõitu nautinud ning avastanud, et ehk ma isegi olen oma autosõidu poolest pigem isasse, kui emasse. Kuigi mõlemast eristab mind see, et ma sõidan nagu tõeline oss.

Neljandaks oli väga tore üks suvelõpupäev, kui me paari sõbraga pubisse minema pidime, mis kahjuks kinni oli. Selle asemel istusime pool ööd pargipingil nagu tõelised parmud, nautisime ilma, rääkisime juttu ja jõime siidrit. Jäi palju paremini meelde, kui ükskõik milline suur pidu.

Viiendaks tahaksin ma nimetada umbes kuus miljonit asja (sealhulgas näiteks Laulupeo, kunstikooli suvepraktika, reisi Soome), aga on väga vähe asju, mis suudavad konkureerida meie Sitsiilia reisiga. Ma arvan, et nädalat ei tohiks küll muidu päris hetkeks nimetada, aga muidu oli see nädal üks selle aasta kindlalt parimaid hetki.

Asjad, mida olen sellel aastal õppinud:

Et kui teha kooli jaoks koduseid töid, siis on kontrolltööde ajal lihtsam (You don't say?); et köögist minu tuppa ei ole otsest trajektoori ning seega ei tohiks ma sinna ka joosta nii, et ma ühtki kurvi ei võta (teel köögist minu tuppa on nimelt lugematu arv seinu ja uksi, millele ma lihtsalt otsa olen jooksnud, sest mul on juba hoog sees); et sõpradegruppi kuulumine ei olegi kõige olulisem, sõbrad on üksikuna võttes isegi toredamad; et sülearvutit ei tohi panna laua peale, kui sa vihane oled.

Oli see aasta selline, nagu sa lootsid?

Kui lugeda minu uusaastasoove eelmise aasta küsimustikest , siis ei. Sest ma lootsin et ma olen vaba ja vallatu, pidutsen kogu aeg metsikult ja ei muutu tundeliseks. Aga ma arvan, et ei ole väga hullu, sest see oli kõvasti parem aasta, kui eelmine. Võib-olla mitte nii huvitav ja seiklusterohke, aga palju parem aasta.

Milliseid riideid kandsid sa kõige rohkem?

Suvel käisin ma iga päev kuu aega valgetes haiglariietes, mis mulle isegi päris südamelähedaseks said... Peale nende on mul meeles viimastel kuudel kantu, ning see sisaldab endas peamiselt musti ja beeže pakse sukapükse, kleite ning seelikuid ja ühte paari kolmveerandpikkuses teksaseid. Suvel oli mu peamiseks jaheda ilma riietuseks valge suur eest lahtine kampsun, mille ma Soome kirbuturult ostsin. Ning viimase pooleteise nädala jooksul olen kõige rohkem kandnud oma uut valget pitsiga kleit-pluusi, mille ma endale Romwest tellisin.

Parim ost sel aastal?

See sama pitskleit-pluus, mis Romwest tellitud sai. Need samad kolmveerandpikkuses teksad, mis mind tavaliste teksade kandmisest päästsid. Lisaks veel üks hall Lindexi kampsun ning minu beežikas-roosa kevadparka. Ja muidugi ka pikk siniste lokkidega parukas, millele ma väga tegusat tulevikku ennustan.

Millist muusikat kuulasid kõige rohkem?

http://r2.err.ee/kuula?saade=31 Raadio 2 saade Programm

http://r2.err.ee/kuula?saade=32 Raadio 2 saade Linnadžungel

Viimastel päevadel olen kõige rohkem kuulanud Merily poolt esitletud Serenading Unicorni lugusid. Minu lemmikud - Thank you for always liking my status upates ja Please take that post down. Kui temal tuleks plaat, siis selle ma ostaksin.

Milliseid sarju vaatasid?

New Girl; Suits; Single, Married, Other; unepuuduse või raske hommiku puhul kõike, mis Fox life või Sony entertainment pakkus; ETV pealt neljaosalist dokki "Armastus loomariigis" ning otseloomulikult Lotokolmapäeva (siiani pole veel midagi võitnud, kuid uus aasta on ju tulekul...).

Millised olid ilusaimad sel aastal kingituseks saadud asjad?

Minu imeilus sülearvuti koos valge, mustrilise kaanega, must suure lipsuga sametkott Rainerilt jõuludeks, kuldne kaelakee isalt, Daisy eau So fresh by Marc Jacobs ning üks joonistustega raamat ja väike lühifilm Post-it paberitel. Rääkimata minu sünnipäevakinkidest või jõuludeks saadud hommikumantlist.

Parimad raamatud, mida lugesid?

"Tatarlaste kõrb", "Sellest mustast mungast", Maughami "Teater", "Projektilaps Pärnust" ja "Ei siin ega seal". Sitsiilia reisiraamatu lugesin samuti päris kapsaks, kena lugemine oli. Aasta esimesest poolest ei meenu kahjuks midagi.

Tegid sa midagi, mida sa kunagi varem teinud ei ole?

Jah! Selle nädala alguses värvisin juuksuris pead, varem olen vaid korra triibutada lasknud ning seegi oli vist kolmandas klassis. Nüüd aga sain peale kaht tundi külajuttude, peamassaaži ja mõnulemise seltsis ilusti punapeaks. Lisaks sellele võiks veel nimetada auto iseseisvat juhtimist, tööl käimist, mereandide söömist, välismaa ülikooli kandideerimist ja kaminasse esimesel katsel edukalt tule tegemist. Lõpuks. Peale kõiki neid aastaid.

Milline oli sinu selle aasta suurim õnnestumine?

PÖFFil infotöötajana hakkamasaamine oli kindlalt üks suurimaid õnnestumisi. Followed by autosõidueksamite tegemine, superkirjandi kirjutamine ja matemaatikakursuse viie saamine.

Millele kulutasid kõige rohkem raha?

Tegelikult ma isegi säästsin päris palju, mis minu puhul üldse tavaline pole... aga kulutasin ilmselt transpordi, toidu, meelelahutuse ning ühe kingituse peale.

Mida oleksid võinud rohkem teha?

Ilmselt oma tuba koristada, sest see oli mingitel perioodidel ikka väga, väga sassis ning ma pidin kõik maas vedeleva (nõud, riided, meigiasjad, ajakirjad, taimed...) oma kappi viskama, et ema liiga vihaseks ei saaks.

Lemmik videod sellest aastast?

Parimad filmid sellest aastast?

Eile vaatasime pöffikatega aasta lõpetuseks ära põhiprogrammis olnud filmi "Tõutäkk", mis meeldis mulle väga. Lisaks võib veel nimetada filme "Polli päevikud", "Lase mu rahval minna!", "Biutiful", "Täiuslik meel", "Rünnak rajoonile", ka "Elu puu" oli päris omanäoline. Ja muidugi suur hulk erinevaid aasta jooksul nähtud dokfilme. Tavakinode valikust ajasid naerma "HOP", "Pohmakas 2" ja "Arthur". Ning ossile kohaselt ka muidugi "Fast five". Sõbrannadega vaatasime ühte põnevikku, mis oli küll pigem väga hea õudukas - "When a stranger calls". Ja minu aasta oodatuim film esilinastus eile ning näha loodan seda "juba" järgmisel aastal - "The Muppets"!

Järgmise aasta lubadused:

Varem pole ma seda lubamise asja harrastanud, aga sel aastal otsustasin. Esiteks hakkan jälle Zumbas käima. Ja teiseks panen kirja kõik nähtud filmid ja loetud raamatud (kui keegi teab seda spetsiaalset lehekülge, kus seda teha saab, siis võiks mind aidata...) ja kolmandaks luban veel ühte asja, mis on liiga kaheldava täideminekuga, et seda siin mainida.

Niisiis - ilusat aastalõppu ja näeme järgmisel aastal, höhöhööhöhöhööö!!!

PSPSPS! Uuel aastal on mu üheks plaaniks luua ka blogile leht facebookis. Hääletada selle idee poolt saab blogi paremal küljeribal. Tehke seda kindlasti! :)

Jõulupildid

2011-12-24T16:28:00.003+02:00

Ükspäev sain Merilyga kokku ning palusin tal endale mõnda põnevat pilditöötlusapp'i soovitada ning sellega sain ka oma hinge kenasti kuradile ära müüdud. Vähemalt on nüüd telefonis tegemist, kui parajasti ekstraläägavast Angry Birdsist kõrini saanud on. Minu viimased nädalad läbi erinevate pildistamis- ja töötlusprogrammide:

1. - Paar nädalat tagasi tegime Raineriga piparkoogitaigent, mis hiljem kapis kivikõvaks läks. Eile üritasime sellest piparkooke teha. Tulemuseks olid ettevaatlikult kokkulapitud taignapuditükid, mis meenutasid maailmajagusid.

2., 4., 8. - Esmaspäeval toimus Wabaduses PÖFFi vabatahtlike tänupidu. Ennustasin prohvetlikult, et saame söögiks jõuluprae, kuigi keegi mind ei uskunud. Ja saimegi! Ning loomulikult ka imehead kooki, tasuta alkoholi, tasuta salli ning kasuka ja PÖFFi kõrvarõngad.

3. Ühel päeval otsustasin päkapikke natuke trollida ja panin aknalauale kaks sussi. Tulemus: Ühes kummikommipulgakomm ja teises šokolaad.

5., 9. - Neljapäeval sain kaks sõrmust. Ühe tegi mulle Margit jõuludeks ja teise leidsin kingitusena külmkapist.

6. - Megamaakas käis Tallinnas ja nägi ilusaid jõulukaunistusi. Esimest korda sel talvel oli ka külm. Ning veidi sadas lund ka võib-olla. Nende katastroofiliste näitajate tõttu jäi marsa 20 minutit hiljaks.

7. - Eile sain hommikuks 9gag inspired võileibu munavõi ja südametega.

Kaunist jõuluõhtut kõigile!

DIY jõulukingitus - küünlahoidja

2011-12-17T16:21:00.002+02:00

Teiseks isetehtud kingituseks, mille tegemist ma siin blogis näitan, on küünlahoidja. Algse idee sain ajakirjast Kodukiri, kus õpetati pitslinikutest motiive purgi peale kleepima. Peale oma käsitöötarvetekasti koristamist leidsin paki paberist koogialuseid ja otsustasin neid pitsmotiivide asemel kasutada. Kui purki parajasti küünlapõletamiseks ei kasutata (näiteks mina põletan küünlaid vaid talve ajal), siis võib purgikaane näiteks riidega ära kaunistada, et vahepealsel ajal seda hoiukohana kasutada. Järgnevat kingitust on imelihtne teha ja vaja läheb ka väga väheseid asju.

Vaja läheb: PVA liimi, kääre, küünleid, pitsi või paberist pitsimustrilisi koogialuseid (või muud mustrilist asja, mis läbi paistab) jaerineva suurusega purke (parimad on pisikesed pesto- või marmelaadipurgid)

Suurtele purkidele saab edukalt kleepida terveid aluseid ja pitsimotiive. Kõige ilusama tulemuse saavutamiseks kleepisin mina neid kolm tükki järjest, et igalt küljelt vaadates kusagil midagi oleks. Suurte purkide jaoks sobivad pigem suuremad küünlad.

Väikeste purkide jaoks lõikasin pabermotiivi keskelt pooleks ja kleepisin kaks motiivi vastakuti kohe ülemise ääre alla. Väikestesse purkidesse sobivad teeküünlad.

Tulemus koos põlevate küünaldega näeb välja selline. Nüüd tuleb veel ainult järele proovida, kas liim, millega paberi kleepisin, ka kuumuse tõttu üles sulab või mitte - väikese teeküünlaga juba proovisin, ja sellega oli kõik korras. Loodan, et sama on ka suuremate küünaldega.

Head meisterdamist!

olen trollibussidega hädas

2011-12-11T09:03:00.007+02:00

Trollibussid on mulle alati väga südamelähedased olnud. Nad tunduvad turvalisemad kui tavalised bussid, sest saavad sõita ainult nende jaoks loodud liini piirides, ning seetõttu ei ole pärast hetkelist tähelepanukaotust võimalik ärgata Maardus või Lasnamäel. Ja muidugi on nad ka sada korda turvalisemad kui trammid, mis võivad iga sekund rööbastel külili kukkuda (loomulikult) ja millega sõites ON võimalik ühel hetkel segaduses Lasnamäel ärgata. Been there, done that.

Aga ometi on minu ja trollide vahel probleeme. Kui ma veel Rocca al Mare koolis käisin, piisas mulle ainult kahest trollist, millega Õismäele vanatädi juurde sõita. Pidin lihtsalt valima - kas kuus või seitse. Kuue puhul teadsin ma juba siis seda, et sellega saab ka kesklinnast tulles tädi juurde, aga seitse tuleb Balti jaamast ning selle peale loota ei tasu. Ainult ühe korra pidin trollides pettuma, ja see oli siis, kui ma loomaaia peatuses umbes tund aega juba istunud ja oodanud olin. Lõpuks helistas üks kaasootaja TTTKsse ja sai teada, et millegi tõttu sellel päeval trollid ei käinudki. Karistuseks maailmale sõitsin umbes 10 järgnevat korda jänest. Ma olin algkooli ajal ikka kõvasti julgem ning erksam, sest mul oli viitsimist terve tee jälgida, et ega kusagilt keegi midagi kontrollima ei tule. Nüüd ostan ma isegi Vabaduse väljakult Tõnismäele sõitmiseks pileti (jah, ma sõitsin eelmisel aastal seda lühikest otsa lumetormidega ikka päris mitu korda). Ühesõnaga oli nooremana kõik lihtsam.

Nüüd olen ma umbes kümme aastat vanem, aga mõistus on kuidagi vanuse kasvamisele alla jäänud. Autokoolis käies sain ma Kristiine juurde jõudmiseks lisaks troll number kuuele kasutada ka trolle number 2 ja 3, õpetas mulle mu klassiõde. Siis suutsin ma need kuidagi niimoodi meelde jätta, et 2 ja 3 teeb kokku 23 ning niimoodi pole ju kuidagi võimalik vale asja peale istuda. Järgmisel hetkel seisan ma Kaubamaja peatuses, troll number 6 on just minema sõitnud ning saabuvad trollid 1 ja 3. Ja siis hakkab pihta: "Olid vist 1 ja 3 trollid, nagu 13... või 1 ja 6, nagu 16" ja ma istun trollile number 1. Ja nii umbes iga kord. Arusaamine saabub Kaarli kiriku juures, kus troll mitte vasakule, vaid paremale pöörab. Ja siis loodan ma ikka, et ehk ta teeb mingi erilise pöörde ja jõuab lõpuks Taksopargi juurde välja. Seda umbes senikaua, kui ma juba Eks kaubamaja juures olen. Ja siis juhtub ikka see, et ma pean lõpuks jala Kristiinesse kõndima, sest ma kas olen just sellel korral tunnipileti asemel ühekordse augustatava pileti ostnud või olen ma lihtsalt enda peale liiga vihane.

Samas võib ka alati hullemini minna, sest kunagi ammu sõitsin ma mingisuguse bussiga peaaegu Tallinna ARKi juurde välja selle asemel, et Rocca al Maresse Tivolituurile jõuda, ning ka siis otsustasin ma sinna lõpuks jala kõndida. Niiet busse usaldada on veelgi ohtlikum, kui trolle.

Ning ega ma tegelikult ei teagi, kas viga on minus, et ma nii maakas olen ja õigeid trollinumbreid meeles ei pea või minu eeldustes, mis arvavad, et kui kahel trollil on kirjas "Kaubamaja-Mustamäe", siis peaksid nad kõik täpselt samasse kohta minema. Igaljuhul tunnen mina bussipeatustest puudust sellsitest sõidugraafikutest, kus on tänavanimede asemel kirjas peatuste nimed. Ning muidugi loodan, et selle postituse kirjutamisega jääb mulle lõpuks meelde, et number 1 troll ei lähe Kristiinesse.

Pilt: Mina kurvana ootamas ühistransporti (weheartit.com)

Jõulukingitus - DIY järjehoidja

2011-12-08T17:33:00.005+02:00

Jõulud ei seostu mul kunagi esimese asjana kingitustega, aga ometi on saanud traditsiooniks, et igal aastal neid siiski tehakse. Kui sõbrannadega saab kokku leppida mässu osas ja selle tavaga mitte kaasa minna ning oma teise poolega kingituste asemel aga lihtsalt midagi toredat koos teha, siis näiteks vanaemade-vanatädide puhul oleks veidi kohatu seda traditsiooni rikkuma hakata. Neile midagi kinkides saab aga alati kindel olla, et nad on selle üle rõõmsad, ja seetõttu meeldib mulle ka igal aastal neile midagi teha. Kui tavaliselt on selleks endamaalitud portselan, ehted, keraamika või muu seesugune, siis sel aastal mõtlesin midagi natuke teistsugust teha. Töö käik on iseenesest väga lihtne, aga tulemus väga armas. Ning kingitus sobib vähemalt minu vanaemadele ja -tädile väga hästi, sest nad kõik armastavad kohutaval kombel lugeda. Kindlasti üks neist asjadest, mis peale kinkimist seisma ei jää ning kasutust leiab. Järjehoidja saab alati kinkida ka näiteks koos toreda raamatuga - nii tundub kingitus rohkem personaalsena.

Vaja läheb: Tugevamat pappi või kartongi, ilusa pildi või mustriga salvrätikuid (minu omad on pärit Säästumarketist), laia läbipaistvat kleeplinti või kleepkilet, kääre, tavalist pulgaliimi või decoupage liimi, augurauda ning paelu-pärleid kaunistamiseks.

Esimese asjana tuleb välja lõigata sobiva paksuse ja pikkusega riba salvrätikust. Laius peaks olema selline, et ta katab hiljem papi mõlemad pooled, ehk siis on ümber papi, kuid ühes tükis.

Kui salvrätikul on hea muster, siis mahub ühele poole täpselt ära üks ning teisele teine mustririba.

Järgmisena tuleks salvrätik ümber papitüki panna ning selle järgi papist tükk lõigata. Seda ei pea väga täpselt tegema, sest hiljem saab üleliigsed ääred ära lõigata.

Nüüd tuleks salvrätik papile liimida. Kui tegu on värvilise papiga, oleks parem kasutada pulgaliimi, kui mitte, siis decoupage liimi. Decoupage liim kleebib paremini kokku salvrätiku kihid ja iga kihi vahele pole seega vaja eraldi liimi panna, kuid samas teeb ta niiskeks ka papi, mis siis värvi andma võib hakata. Salvrätiku peaks kindlasti kleepima koos kõigi tema kihtidega, sest muidu hakkab papp alt läbi kumama.

Kui salvrätik on papile liimitud ning liim on ära kuivanud, tuleks järjehoidja ära kiletada. Kleepekile pole alati parem, kui kleeplint, sest tema liim on nõrgem ja nii võib ta hakata äärtest lahti tulema. Kleeplindiga saab ilusama tulemuse ja kuna see on läbipaistev, ei ole ka sellest aru saada, kui mitu kihti kleeplinti üksteise peal on või kui mõni äär poole järjehoidja pealt lõppeb.

Järjehoidja on valmis - selle võib jätta lihtsalt nii või lisada sinna näiteks paela ja pärleid.

Paela lisamiseks tuleks järjehoida otsa lihtsalt augurauaga auk teha ning pael siis sealt läbi panna. Paelte otstesse saab siduda erinevaid pärleid ja helmeid, eriti annoying variandi saab, kui sinna minikuljused kinnitada. Täna proovisin ka selle ära.

Head meisterdamist! Ning ühe toreda kingituse valmistamise õpetus on veel enne jõule tulemas.

toidupildid

2011-12-04T10:59:00.002+02:00

Tervisele väga kahjulik on teha telefoniga pilte söödud toitudest ja neid siis ühel eriti kõht-tühi pühapäevahommikul vaadata. Samas on aga tore näha, et kartulipuder koolis pole mitte ainus söök, mis minu kõhtu rõõmustab. Toidupildid 2011 via minu telefon:

Mossitan ja keelan, süütan ja reedan*

2011-12-02T20:45:00.003+02:00

Ma usun, et nüüd on lõpuks õige aeg selle kauaoodatud ülikoolihulluse postituse jaoks. Ehk siis praeguseks hetkeks olen ma jõudnud sinnamaale, kus välismaa ülikoolide avaldused tuleb ära esitada jaanuari alguseks ning absoluutselt kõik selle jaoks on tehtud või tegemisjärgus, kuid ühtäkki pole mul enam mingit kindlustunnet, et ma ikka just seda väljavalitud eriala õppida tahan. Ühesõnaga kuulnud nüüd ka mina nende tüüpiliste ülikoolieelikute hulka, kes kas ei tea üldse mida õppida või kahtlevad tuleviku väljavaadetes seoses oma eelistatud eriala või üldse sinna kandideerimisega lähtuvalt riigieksamitest.

Esiteks tuleb alustada sellest, miks ma ainult Eesti ülikoolide peale ei saa panustada. Kirjand. Antud juhul on seis selline, et ma kardan isegi eesti keele eksamit rohkem, kui matemaatika oma, ja see on midagi väga suurt, sest matemaatika oli veel eelmisel aastal minu jaoks kõige pingetpakkuvam aine. Alustuseks on kohutavalt nõme see uus eksamivorm, kus 40 punkti saab teksti mõistmise ja 60 kirjandi eest, kuna nüüd tuleb keskenduda kahele asjale ning seetõttu pole mingit maailmamuutvat kirjandit sealt kohe kindlasti loota. Lisaks hakkan ma alles praegu aru saama, kui loll on kellegi eesti keele teadmisi hinnata kirjandi põhjal, sest eesti keele tundmise eest võib sealt ainult 20 punkti saada ning ülejäänu sõltub sellest, kas sulle on kaasa antud oskus kirjutada või mitte. Sest arendatav, nagu näha, see ei ole - kui eelmisel aastal kirjutasin õpetustele mittetuginedes kirjandi maksimumi peale, siis sel aastal kõiki kirjandikirjutamise nõuandeid kuulda võttes ei tule mul kirjutamisest enam midagi välja.

Aga see my way on kirjandkirjutamise õnnestumisel pigem erand kui reegel, niiet õpetusi peaks ikka nagu kuulama. Samas jälle tervet lõiku ühele lausele üles ehitada näib võimatuna, sest kasvõi juba selle postituse puhul on näha, et mul tekib koguaeg uusi mõtteid ja ma ei suuda kirjutada nii, et ma koguaeg ühele lausele toetun. Ja üleüldse piirab see loomingulisust, mis samas kirjandis ju nii olulisel kohal on - keegi ei tahaks lugeda igavat kirjandit. Kõik see kokku tähendab aga, et kui ma sooviksin kandideerida ükskõik kuhu, kus eesti keele eksami punktid moodustavad enamiku lävendist ning sisseastumiskatseid ei ole, võiksin ma juba praegu heaga tasulise koha jaoks raha koguma hakata või autoremondilukksepaks õppimisega leppida. Sest nii filoloogia kui ajakirjanduse erialal on eesti keel lävendist oluline osa.

Mida ma nüüd selle kõigega öelda tahtsin... on vist see, et panustada tuleb välismaa ülikoolidele. Kahjuks on aga kõik, mida ma hetkel teha saan, oodata, sest inimesed, kes olid palutud mulle soovituskirju tegema lükkavad seda järjest edasi. Ning mul on muidugi hea selle taha oma motivatsioonikirja mittekirjutamisega peituda. Praegu, niisiis, on kõik suhteliselt pekkis. Eriti arvestades seda, et see töö, mida ma hetkeideega tulevikus tegelikult teha tahaksin, on nukufilmide stseenide kujundamine või mõni muu eriti spetsiifiline eriala, ning seetõttu ei suuda ma ka hetkel euroopa keelte erialale kandideerimist suurima võimaliku kirega võtta. Niisiis olen ma jõudnud ülikoolihulluse haripunkti. Ning minu vanemad saavad endale uue wannabe-joonisfilmi-tütre, kes kodus noorema õe nukumaja iga päev ümber sisustab.

See postitus on üks suur jama, ma isegi ei hakka seda eitama. Erialavalik võiks lihtsalt ise pähe tekkida ja kõik ära otsustada ja üleüldse. See nukufilmi asi, muide, on tegelikult isegi päris tõsine probleem. Kunagi peaks sellest ka pikemalt rääkima, näiteks siis, kui mu jõuluküla projekt õnnestuma peaks. Eks näis. Pildil pole ka mingit erilist seost postitusega. Head õhtut.

*Pealkiri pärineb Ice Creami loost "Helista mulle mobiilile" umbes minu mäletamist mööda, ainult et vastupidiselt. Mina oleksin antud juhul seega üks väga halb mobiil, kui Ice Creami tüdrukute omadega võistlemiseks läheks. Süütan nii et vähe pole ja mida kõike veel...

"Don't ask a guy out on a first date on the least sexy holiday in America"

2011-11-27T11:11:00.004+02:00

Ennustasin üleeelmisel nädalal, et kuna viimane asi praegusel kiirel perioodil, mille ajal veel kindasti totaalselt terve olema peab, on võrkpallivõistlused selle nädala neljapäeval, siis ilmselt jään ma kohe peale neid samal õhtul (või äärmisel juhul järgmisel hommikul) haigeks. Vahel hirmutan ma ise ka ennast, sest neljapäeval tööle jõudes hakkas hääl tasapisi ära kaduma ja hilisemal "Jelena" seansil oli mul juba nii halb olla, et kaotasin pooled riided saali ära (mitte nagu alastivõtmise, vaid õueriiete mõttes, kuigi ka alastivõtmist on saalis ilmselt toimunud, sest eelmisel nädalal oli keegi kinos püksivöö ära kaotanud...). Reede hommikul istusin peaaegu 39-kraadise palavikuga voodis, ei suutnud lihasvalu tõttu end enam liigutada ja rääkisin vanematega viipekeele meetodil. Tänaseks on asi natuke parem, kuigi köha, nohu ja kurguvalu on endiselt minuga ning hääl on nagu beebipüreel. Tekib küsimus, et miks nagu beebipüreel, eksole... seletus: banaanihääl on siis, kui nina on kinni, porgandihääl on siis, kui kurk on valus, kuna mul on mõlemad, siis banaan+porgand teevad kokku beebipüree. Porgand+ükskõik mis muu teeksid kokku mu lapsepõlve ning ka viimase aja lemmiktoidu juurviljapüree. Aga banaan on beebide pärusmaa, niiet jah, beebipüree.

Igaljuhul kirjutas mulle mu sõbranna Inglismaalt, et Zooey Deschaneli sari "New girl" ajab teda hulluks, sest lisaks sellele et ta mind välimuselt meenutab, pidavat ta seekord ka käitumiselt minuga sarnanema. Ja kuna ma nagunii seda vaatama olin plaaninud hakata, siis tegin selle haiguse ajal ära. Nii hea! Visuaalselt kohutavalt ilus, sest Zooey vist ei kannagi kunagi üheski filmis ega saates midagi, mis talle ei sobiks või tema stiil ei oleks, niiet ta on alati väga kena, ka sari ise on kena värviline. Lisaks on see kohutavalt naljakas (mustanahaline korterikaaslane). Ja kuna esimene hooaeg oli sellel kanalil alates 2001. aastast kõige edukama pilootosaga sari üldse, pikendati esimest hooaega nii palju, et praegusele kuuele osale tuleb lisaks veel kaheksateist. Sarja "Suits" järgmine hooaeg tuleb välja alles suvel (kes teeb sarju suveks üleüldse...), niiet nüüd saab seni midagi vaadata.

Ja Zooey meenutab tõesti kahtlaselt palju mind seal, eriti oma laulmise (absoluutselt kõik kes mind lähemalt teavad on kuulnud, kui kohutav ma olla võin kui ma elulistele momentidele tunnusmeloodiad loon, aga ma ei suuda vastu ka panna) ja näoilmetega. Teie aga nautige esimese kuue osa kaunemaid hetki ja kellele vähegi Zooey meeldib, siis sarja ennast ka:

Kotisisu mittemeem aka Mis on PÖFFihundil kotis?

2011-11-24T08:53:00.009+02:00

Ma luban nüüd ametlikult, et see on enam-vähem viimane postitus, mis PÖFFi puudutab. Olen näinud ära kokku 17 filmi (8 neist praegu festivali käigus) jaganud filmiinfot 42 tundi ja magamatuse käes piinelnud, see-eest maganud aga kahe filmi ajal kinos. Täna aga sain võistluste tõttu kauem põõnata ja nüüd jagangi teile seda, mis minu kotis PÖFFi ajal peitub. Eelmine samasugune kotisisu mittemeem asub siin: http://britiblogi.blogspot.com/2010/09/kotisisu-mittemeem.html

Esiteks tuleb kohtuda mu fabulous kotiga, mille sang peale viimast töö-ja pidupäeva käigus kantud rasket kraami lihtsalt ära tuli. Kott ise on ikkagi ilus, lihtsalt ma lootsin, et ma tohin vahepeal sohki teha ja seal ka muid asju peale nätsupaki ja telefoni kanda :(

Kotisisu - kataloog, kõrrejook, AD, AC ja Justfilmi kleepsud, PÖFFi ja Lastefondi koostöös valminud kõrvarõngad (mille kujundus nii südantlõhestavalt armas oli, et ma need endale ka ostma pidin) pilet avafilmile "Either way", staffi kaelakaart ja hõberebastega kõrvarõngad( (millede eest ma juba teist aastat kui hundikõrvarõngaste eest komplimente saan).

Kaelakaart on THE asi, eelmine aasta oli see sinine ja kirjaga "volunteer". Sel aastal siis proletariaadist aristokraadiks ehk ronisin karjääriredelil ülespoole ja sain kaardi kirjaga "staff".

Kataloog - THE asi number kaks. Kaetud alafestivali kleepsudega, markeeritud ära postit'itega ja loetud läbi miljon korda. Oranžid kleepsud - been there seen that, kollased - millegi tõttu eriline film, rohelised - filmid, mida ise näha tahaks. Rohelisi kleepse on raamatu sisse kleebitud üle viiekümne...

Toidupaki põhiboss aka ZOO kõrrejook. Olenevalt päevast siis kas virsiku, maasika-banaani, multi või apelsini maitsega. Minu lemmikkõrrejoogid alates viiendast klassist.

täna ootan talve

2011-11-19T13:49:00.005+02:00

Pärast seda, kui ma eile öösel Animated Dreamsi peole paduvihmaga kõndides korraliku peapesu (sõna otseses mõttes, lihtsalt ilma shampoonita) sain ning selle tõttu oma lemmikpluusi uue punase juuksevärvi pärast laiguliseks tegin otsustasin ma, et nüüd hakkan tõsiselt lund ootama. Mitte et mul praegu selle ilma vastu midagi oleks - ongi parem, kui lumi hiljem tuleb, siis ei tüüta ta selle nelja kuu jooksul nii väga ära. Lihtsalt värvi andvad juuksed ei ole vihmaperioodidel just need, mis väga kasuks tuleksid. Niisiis let me present you - viimase kolme aasta talvepildid. Ja üleüldse, kui Raekoja platsis juba see kuusk olemas on, võiks viisakuse mõttes ju ka mingisugune lumi maha tulla.

PÖFFi lainel 2 - anima ja põhiprogramm

2011-11-17T11:02:00.002+02:00

Praegu käib elu PÖFFi lainel ja seetõttu pole ma ka blogisse väga muust kirjutada jõudnud. Ning ega ka järgnev kirjutis selle poolest väga ei erine, sest ikka ja jälle tahaksin ma väga kõiki lugejaid PÖFFile meelitada! Ning mitte niisama reklaami poolest – käisin eile esimesel selleaastasel PÖFFi seansil, täpsemalt Animated Dreamsi alafestivalil vaatamas „Rahvusvahelise tudengianima paremikku“. Nii tore oli kuulata ilusa inglise keelega sissejuhatust filmile, kohata tuttavadi infotöötajaid, näha paari filmiautorit ja üldse festivali esimesest seansist osa saada. Saalis oli ka palju teisi kaelakaardiomanikke ning meile näidati tõeliselt head tudengianimat.
Animafilmid on ka infopunktis töötades need, mida ma igaühele olenemata soost, vanusest või eelistustest soovitada proovin. Ma nimelt tahaksin väga, et kõik näeksid ja saaksid osa teistsugusest animatsioonist kui see, mida pakutakse näiteks „HOPi“, „Üle heki“ või „Shreki“ näol - mitte, et need mulle ei meeldiks, lihtsalt eelnimetatud lähevad kõik oma visuaalse külje poolest suhteliselt „ühte auku“. Ning kui tavaline film, olgu siis reaalsete inimeste või animeeritud kangelastega, teeb sulle pooleteise-kahe tunni jooksul midagi selgeks selliselt, et tihtipeale ei ole vaja isegi enese mõistust kasutada, siis lühianima võib kesta üks või kümme minutit ning ilma sõnagi ütlemata annab see lihtsalt nii palju asju, mille peale mõelda. See on vahetu, aus, tihtipeale esitatud naivistlikult aga kannab endas üldjuhul väga head sisu ja sügavat mõtet. Ning kui kaasata joonistatud pildi asemel veel miniatuuridest kokku pandud stseenid, siis olen ma miljon protsenti müüdud. Aga kuna animast ootab enamik nime põhjal tavaliselt lastele suunatud multikaid, siis ongi inimesi raske uskuma panna, et Animated Dreams midagi muud pakub. Kuigi, ka paar tavalist multifilmi lastele on seal olemas. Mina kaotasin PÖFFi animafilmidele igaljuhul paar aastat tagasi oma südame ja kaotsis on ta siiani.

Neile, kellele animatsioon huvi hakkas pakkuma (või juba pakub) soovitaksin ma kindlasti AD Rahvusvahelist Võistlusprogrammi, Ööprogrammi „Iha, seks ja armastus“ ning loomulikult ka „Rahvusvahelise tudengianima paremiku“ teist osa. Eesti värske anima näidati samuti eile ära, aga kõik muu on veel tulemas ja ootab väga uusi südameid, mida võita!

Homsest hakkab aga põhiprogramm! Oma sõpradele on mul soovitusnimekirjad juba saadetud, vanematele piletid ostetud ja minu kataloogi vahel on umbes 50 rohelist Post-it’it filmide kohal, mida ma ise näha tahaksin. Oma töögraafikut vaadates on muidugi selge, et üle 15 filmi mul näha võimalik pole, aga väga palju häid linateoseid nägin ma ka juba õnneks infokate kinoõhtutel ära. Minu selleaastase põhiprogrammi soovitused on aga allpool, ja kuna ma seda kirjeldavat juttu inimestele infopunktis juba nagunii räägin, siis kõik, kes filmi sisust rohkem enne piletiostu teada tahavad, aga internetikirjeldusest või treilerist selget sotti ei saa, võivad tulla abi saama ükskõik millisesse PÖFFi infopunkti, eriti muidugi aga Viru keskuse omasse (mis asub Piletilevi putka taga) :)

Soovitused:
Euraasia võistlusprogramm (aka kõige paremad valitud filmid) – Jelena, Rahutu maa, Iseenda jälgedes, Rose
Panoraami programm (PÖFFi kõige suurem programm) – Augustikuumus, Agha Yousef, Rünnak rajoonile, Bonsai, Hommiku- lõuna- ja õhtusöök, Lõpp veritasule, Generatsioon P, Meil on paavst, Must leib, Täiuslik meel
Foorumi programm (vastuolulised ja vaidlust tekitavad filmid) – Veealune armastus (maailma esimene veealune pornomuusikal), Portree hämaruses, Hingamine, Ahvivõileib,
Screen international kriitikute valik (100% kindlalt väga head filmid) – Türannosaurus, Torino hobune
PÖFFi meeskonna 15 soovitust (parimad režissöörid, kes PÖFFil mitu korda esindatud olnud) – Arirang (Kim-Ki duk’i film), Beebimonitor, Hüvastijätt, Ükskord Anatoolias, Armastatud, Retk
Vitamiiniprogramm (nalja, napsu ja naeru) – Gianni ja naised, Päevalilletund, Röstsai, Vanad kõutsid, Revolutsioon pornokvartalis
Põhja-Ameerika indie-filmide konkurss (teistmoodi ameerika filmid) – Martha Marcy May Marlene, 50/50, Bellflower, Tõutäkk
Montoni moefilmide eriprogramm – Jumal, hoia mu kingi ; Visionäärid: Tom Ford ja Yohji Yamamoto
Dokkfilmid – Jiro unistab sushist, Minu reinkarnatsioon
Tridens Balti täispikkade filmide konkurss – Cubaton
Põhja valgus (Põhjamaade filmid) – Oslo, 31. August, Mäng
Islandi kino fookuses – Meie oma Oslo, Tee nagu teisedki, Vulkaan, Sirug Ros’i kontsertfilm
HEAVE(I)N Eesti filmi auhind – Kuku: mina jään ellu, Idioot, Kirjad inglile, Cubaton, Surnuaiavahi tütar
Inimõiguste eriprogramm – Lase mu rahval minna!, Modelli moodi tüdruk, Kalade seas omaks võetud

Ning üks väike soovitus veel – homsest tulevad infopunktides müügile Tartu Ülikooli kliinikumi lastefondi ja PÖFFi koostöös tehtud meened (ehted ja kleepsud kui ma õigesti tean), mis tehtud selleks, et vaegnägijatele kirjeldustõlkega filmi valmistamiseks rahalist toetust koguda. Mis ideest aga veelgi armsam on, on nende meenete kujundus. Akvarellidega maalitud karu ja hunt istumas seljad kõrvuti ja vaatamas päikeseloojangut. Lihtsalt väga väga armas.

Niiet Happy Pöffday ja tulge kõik kinno!

Käisin Tartu kunsti vaatamas

2011-11-10T10:55:00.004+02:00

Esiteks tahaksin tänada kõiki eelmise postituse all antud tagasiside eest. Väga armas, et nii paljud viitsisid ja tahtsid mulle kirjutada, sain kirju ka meilile, ühesõnaga - suur suur aitäh teile. Millalgi kirjutan samal teemal ka veel edasi.

Aga - eelmisel nädalavahetusel Tartus ma tegelikult enamusi asju, mida teha olin soovinud teha ei jõudnudki. Ei näinud ma kaltsukaid ega raamatupoode, kuid see-eest käisime emaga Tartu Kunstnike majas näitusi vaatamas. Kunstnike majas olen varemgi korduvalt käinud, eelmisel korral oli seal näiteks üles pandud üks väga veider installatsioon, mille sügavamat mõtet ega kunstilist ilu ma kahjuks ära tabada ei suutnudki. Sel korral aga jäin väga rahule! Alumise korruse näitusesaalis olid Mall Nukke segatehnikas tööd, üleval Andrus Kasemaa (kes oli ka minu ema kuangine joonistusõpetaja) joonistused. Kuna valguse ja varju teema erinevad lahendused kunstis on minu jaoks alati kõige põnevamad ning meelepärasemad vaadata, meeldis mulle Mall Nukke näitus väga väga. Andrus Kasemaa joonistused olid aga hoopis teist tüüpi, lihtsad ja värvilised, aga koos moodustasid väga huvitava terviku meenutades kohati ka keldi kunsti.

Mall Nukke tööd, kus valgus on majadele lisatud ajalehe paberi näol. Eriti ilus oli töö, kust ajalehepaber oli võetud hiina ajalehest, mida ma kahjuks ei pildistanud:

Andrus Kasemaa tööd:

"Ähwardus pole midagi wäärt, kui polda valmis seda teoks tegema"

Mõlemad näitused on veel mõnda aega avatud ning on lisaks veel tasuta vaatamiseks ka! :)

välismaal õppimise ja kaugsuhte võimalikkusest

2011-11-08T10:32:00.003+02:00

Paar kuud tagasi kirjutas üks blogilugeja mulle formspringi:

"Lähed välismaale ülikooli? Kuidas sa suudad kutist eemale minna, see on tõsine küsimus, ise ei suuda sellist otsust teha kahjuks. Kirjuta sellest."

Lubasin siis, et kui suudan ennast kokku võtta ja sellest kirjutada, siis ka teen seda. Ja tegelikult on see kokku võtmine minu jaoks väga raske olnud, sest igal korral kui ma sellest teemast oma teise poolega rääkima tahan hakata tean ma, et ma tegelikult mitte ei taha sellest rääkida, vaid ma lihtsalt pean seda tegema. Klomp tuleb kurku ja rääkida on võimatu ja absoluutselt igal korral on seal juures mingi kogus pisaraid ja nutmist ja asi lõppeb enamasti kõige lahtiseks jätmisega, sest kumbki ei suuda mingile põhjapanevale otsusele või ideele tulla. Ning kui juba temaga sellest rääkimine väga raske on, peaks ilmselt selle kõigi blogilugejatega jagamine veelgi raskem olema. Eriti, kuna tegu on väga isikliku teemaga ja ka sõpradega ei taha ma sellest väga rääkida, sest mu poker face seisab selle teema puhul kõige rohkem minuti näol ning pole seda teiste eest nõrk olemist kellelegi vaja.

Eks see tegelikult olegi teema, millele absoluutselt mõelda ei tahaks (väljaarvatud muidugi kurva armastusfilmi stsenaariumit luues, mida ma ka vahel harrastan), aga lihtsalt peab. Keegi loll on küll öelnud, et elama peab hetkes, aga mina pole seda kunagi suutnud ja ei pea seda ka tulevikus eriti mõistlikuks. Sest ma ei ole megailus supergeenius kõigi rahaliste võimalustega kes mõtleb, et kusagil on talle koht alati olemas ka ilma omapoolse pingutuseta, kõige eest, mida muidu ei saa võib rahaga maksta ja tõelise armastuse enesega ülikooli kaasa vedamiseks on vaja ainult a) eralennukit, b)uimastusvahendit, millega kaaslane välismaale minemist tahtma panna ning c) teile mõlemale samas ülikoolis koht osta. Ma olen realist ja tavaline inimene, kes peab mõtlema tulevikule, sest tal vedas väga, et ta leidis endale inimese kes temaga suurepäraselt kõiges klapib, teda õnnelikuks teeb ja kõigis tegemistes toetab ning ta ei taha sellisest inimesest lihtsalt niisama loobuda. Ja ma ei arva, et oleks ebanormaalne loota ja tahta, et ma jääksin selle inimesega kokku ka siis, kui ma teise riiki ülikooli õppima peaksin minema. Ma tean, et kuhu tahes ma ka õppima ei läheks - mitmel korral aastas ma ikka Eestisse tulla ei saaks. Niiet kui inimene, kellega ma koos olen, jääks õppima eestisse, peaks asja hakkama käsitlema kui kaugsuhet.

Mul on selliseid sõpru ning ma jälgin ka mitut blogi, kus autor on läinud välismaale õppima ning samal ajal kaugsuhte kallal tööd tegema hakanud. Valdav enamus on oma kaaslasest aja peale lahku käinud. Paar üksikut on läbi kõige oma teise poolega kokku jäänud ning usuvad siiani kindlalt, et peavad kuni ülikooli lõpuni nii vastu ning hakkavad siis lõpuks, peale seda pikka pikka ootamist koos elama. Ning mida kauem nad nii hakkama on saanud, seda reaalsemana see mulle ka näib. Ilmselt mängib seal rolli ka see, kui kaua enne äraminekut koos on oldud - mulle tundub, et pigem on raske hoida suhet, kui sa inimest veel läbi ja lõhki ei tunnegi ning ei tea, mis tunne see on, kui sa eelneva(d) aasta(d) pea iga päev temaga koos oled olnud ning nüüd seda enam äkitselt teha ei saa. Seda, mida kunagi tundnud pole ei oska ju ka igatseda ega taga nutta.

Käisin hiljuti raamatukogus ja võtsin endale uute raamatute riiulilt igasugu asju, sealhulgas ka Mihkel Surva raamatu "Meesmodelli pihtimus". Raamatut lugedes läks mu mõte suure formaadi ja pikkade ridade tõttu nii uitama, et järjest ma seda lugeda ei suutnudki, vaid võtsin hoopis ennast huvitanud peatükkide kaupa lõppkokkuvõttes läbi. See selleks. Raamatus kirjutab ta teise maailma otsa kolimise ja suhtesse jäämise kohta nii:

"Suure linna turul valitsevad noort iga nurga peal ahvatlused, seega oleks mõistlik enne kodust lahkumist suhe pausi peale panna. Milleks ennast parimates aastates hoida ja piinata? Kui naastes on võimalik sama koha pealt jätkata, siis miks mitte, aga lahkudes võiks modell armuvalu pidurist vaba olla. Olen kohanud inimesi, kes on suutnud üksteisele üle ookeani truuks jääda. Aga on see seda väärt? Teeb see kedagi õnnelikuks?"

See lõik ajas mind ühtaegu nii vihale kui väljendas ka osaliselt seda, mida mina mõtlen. Ma nõustun absoluutselt sellega, et armuvalu käes vaeveldes on võimatu midagi teha ja rahulikult olla, ehk siis et kaugsuhtes pidevalt kurb olles ei ole nii kerge hakkama saada õppimise või töötamisega. Küll aga vihastab mind väga see truuks jäämise ja lõbutsemise pool - ma tõesti ei arva, et see nii raske oleks, nagu ei arva ma ka, et parimates aastates kellegi kindla seltskonna nautimine mingi piinamisega võrduks. Mitte et ma piiraks ennast kohutaval moel, oleks terve elu koos ühe inimesega ning jääks truuks, sest ma pean - ei. Ma lihtsalt ei näe mõnes asjas ahvatlust, sest ma tean täpselt, mis mind kõige rohkem ahvatleb ning see on mul juba olemas. Ning eriti loll on minuarvates see, kui sa jääd ära minnes suhtesse, kuid lepid oma kaaslasega kokku, et vahepeal võivad mõlemad teha mida iganes ning tagasi tulles jätkub suhe sama koha pealt. Sellise koha pealt ei saa ma lihtsalt aru - milleks siis üldse kellegagi koos olla, kui sa vahepeal kellegi teisega olla tahad ning see üks sinu jaoks piisav ja parim pole? Sel juhul pole ju tegu enam mitte kindla, vaid vaba suhtega ja sel juhul poleks üldse vaja rääkidagi sellest, mida keegi äraoleku ajal teha tohib. Ma tean, et minu seisukohalt selline asi ei toimiks, sest on ju õiglane, et kui inimene ütleb sinuga samas riigis elades, et ta sind armastab ja ainult sinuga olla tahab, teeb ta seda ka siis, kui te üksteisest kaugel olete. Selle asja nimi on ausus ja truudus ning mul sellega probleemi ei oleks. Kui ma ära olles kellegagi koosolemisest puudust tunneksin, siis oma teise poolega, mitte mehe kui sellisega. Mina armun konkreetsesse inimesse, mitte tundesse või rutiini.

Samas tean ma ka, et ma ei tahaks kedagi isekalt kohustada enda järgi ootama, sest see pole tema valik, et ma ära lähen, ning seega on temal õigus otsustada, mida ta suhte osas edasi teha tahab. Ma ei taha kaugsuhet, sest ma tunnen ennast ja tean, kui töövõimetu ma õnnetuna olen aga ma ei taha ka seda, et ma peaksin loobuma kõigest sellest, mis mul oma kallimaga tekkinud ja olnud on. Ilmselt üks kõige raskemaid olukordi sellise asja puhul, sest ükski variant ei tundu sobivana. Tõenäoliselt tuleb sellise olukorra tekkides lihtsalt halvimatest parim variant valida.

Praegune asjade seis on aga üleüldse nii, et ma ei teagi, kuhu või mida ma täpsemalt õppima minna võin. Ma tean, mida ma õppida tahaksin ning ma tean ka seda, kus ma seda teha soovin, aga mul pole mingit kindlust, et ma soovitud ülikoolidesse sisse saan. Ning seetõttu ei saa ka praegu kindlalt ära otsustada, mida siis ikkagi edasi teha, kui ma välismaale õppima peaksin minema - ka Eesti on ju samasugune reaalne variant, nagu mõni välisriik.

Võrreldes sügise algusega, kui olukord täiesti lootusetu oli, olen ma nüüdseks suutnud oma kaaslasesse istutada mõtte samuti välismaale õppima minekust. Ma tean, et see ei oleks tema esimene valik, sest Eestis õppides saaks ta kindlasti õppima tasuta kohale, aga ma hindan seda rohkem kui midagi muud, et ta minu pärast välismaale mineku varianti kaalub. Eriti veel, kui ma isegi ei tea, mis minust järgmiseks aastaks saab ning kuhu täpselt elu (aka motivatsiooni- ja soovituskirjade, eksamitulemuste ja keeletesti kogusumma) mind õppima viib.

Kui vaadata asja aga vastupidise nurga alt - ehk miks pole mina nõus 100% kindlusega ainult Eesti ülikoolide peale panustama, siis on mul selleks oma kindel põhjus. Üheksanda klassi lõpus, kui tuli valida Inglise kolledžisse mineku ja Saku gümnaasiumisse jäämise vahel, valisin ma viimase suuresti selle pärast, et olin nii kohutavalt armunud ja kartsin, et kui ma linna kooli läheksin, kannataks selle all mu "elukestev" suhe. Tagantjärele olen küll väga rahul, et otsus just selline sai, aga põhjus, mille pärast otsustasin, oli vale. Ning uuesti ma enam otsust ainult oma südamele mõeldes teha ei taha, sest peale armastuse on veel ka unistused, ning ideaalis säiliksid ja täituksid ju mõlemad. Aga minagi kaalun nii Eesti kui välismaa ülikoole ja ei ole üldse võimatu, et ma siia õppima jään.

Mulle meenus praegu, et minu kunagises lemmiksaates "O.C." oli ka olukord, kus Summer ja Seth pidid minema erinevatesse osariikidesse õppima, aga siis ühes osas üllatas Summer Sethi sellega, et oli neile mõlemale läkiläkid ostnud, sest seal, kuhu Seth õppima tahtis minna, pidi talvel lund sadama ja külm olema ja kuidas nad siis muidu seal koos hakkama saavad, kui neil mütse pole... Tõenäoliselt ma selle koha peal ikka mõned pisarad poetasin.

Kaugsuhtest kui sellisest oleks mõtet rääkida ilmselt siis, kui selline asi ikkagi aktuaalseks peaks tulema. Praegu aga loodan kogu südamest, et mu elu saab ka peale kooli lõpetamist olema nii hea ja õnnelik, nagu praegu. Palun palun palun...

Tallinn -> Tartu

2011-11-05T14:02:00.005+02:00

Sellenädalase laupäeva ja pühapäeva veedan oma lemmiklinnas Tartus. Hurraa! Peamiseks minekupõhjuseks sai vanaema sünnipäev, aga nagu alati, mahuvad selle aja sisse ka linnas jalutamine, kohustuslik kaltsukatuur ja maailma parima vanaema poolt tehtud söögi õgimine. Ning muidugi raamatupoed, mida ma alati just Tartus külastama kipun - Tasku Rahva raamatu pood on lihtsalt niivõrd ilus koht ja Kaubamaja Apollos viitsin ma alati päris pikalt istuda ja midagi lugeda-sirvida (erinevalt Tallinna raamatupoodidest).

Vahepealne sõiduaeg on sisustatud aga Just filmi, Animated Dreamsi ja PÖFFi põhiprogrammi kataloogi sirvimisega (kokku 30+160+333 lehekülge) ning filmide sisukirjelduste lugemise, lemmikute väljavalimise ja graafiku ning filmiaegade klapitamisega. Lisaks peaksin veel ära jõudma teha kaheleheküljelise arutluse ajaloos, essee ühiskonnaõpetuses ning palju palju matemaatikaülesandeid. Arvuti desktop näeb sealjuures ka päris põnev välja. Töötegemise kõrvale kuulan eelmise nädalavahetuse R2 saadet "Programm", kus sel korral kuidagi eriti häid lugusi mängiti.

Ilusat nädalavahetust!

PSPSPS - Animated dreamsi piletid ja kava on nüüd ka üleval! http://2011.anima.ee/. Eelmisel aastal nägin ära 50 lühifilmi, ja ka sel aastal on nimekiri kõigest, mida näha tahaks, juba rohkem kui ühe pika Post-it'i pikkune. Küll jõuab...

Just filmi piletimüük on alanud!

2011-11-04T15:03:00.005+02:00

Tahtsin kõigile PÖFFi sõpradele teada anda, et Just filmi piletimüük on alanud! Sellel aastal toimub Just film 17.-27. novembril, avafilmiks "Videvik" ning lõpufilmiks "Lõvikuningas 3D" (mis hetkeseisuga kahjuks juba välja müüdud on). Aga kavas on muud põnevat ka - näiteks:

"Pingviinipoeg Lolo seiklused" - lihtsalt armas ja nunnu ja lapsepõlvene

"Šokeeriv sinine" - kes eelmisel aastal filmi "Elu ühe päevaga" vaatamas käis, siis see linateos on samalt režissöörilt

"Punane koer" - film, mida meile koolitustel väga suure hoolega soovitati, tegemist on filmiga, mis pidi sarnanema meeleolult "Lassie" filmile, kuid veel kordades parem olema

"Beautiful boy" - filmiõhtul nähtud film koolitulistamisest, kurb ja tõsine ja pani natukene tuleviku suhtes muretsema. Aga väga eluline film

"Attack the block" - film, mis infotöötajatele väga meeldis ja vaimustust tekitas, ühesõnaga üks väga lahe film

"Toast" - film, mille nägemist ma ise juba väga ootan ja loodetavasti näen ka enne festivali algust juba ära

"Lotte ja kuukivi seiklused" - paljud on ilmselt juba näinud (mina ka!) aga neil, kes pole, tasub kindlasti ära vaadata. "Lotte reis lõunamaale" oli minuarvates parim eesti multikas üldse, ning see film on vähemalt sama nunnu. Kuigi õmblevatele elevantidele Lotte esimesest filmist ei saa küll keegi vastu...

"Paksukesed" - tundub lihtsalt väga muhe film olema. Justnimelt muhe, olgugi et ma seda sõna kunagi ei kasuta

Niisiis - Justfilmi pileteid saab osta siit: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/film/poff/?show=23696

ja kogu kava koos minu nimetatud filmidega asub siin: http://2011.justfilm.ee/

Ning kõik need, kes filmide kohta nõu tahavad saada, võivad alates 11. kuupäevast Viru infopunkti meilt abi küsima tulla!

Kas keegi on õppinud Rootsis?

2011-11-01T18:31:00.003+02:00

Seoses ülikoolide ja kõige muu seesugusega tegelemisega oleks mul mõnes elulises küsimuses vaja kellegi abi. Nimelt, kas keegi on ise õppinud Rootsi ülikoolis, teeb seda praegu või tunneb kedagi, kes seda teinud on? Olen enam-vähem juba selgeks saanud, kuidas asjad käivad, mis dokumente vaja läheb ja nii edasi, aga mõnes osas vajaksin siiski abi ka. Niiet kui keegi selline olemas on, võib ta endast mulle märku anda kommentaarides või e-maili teel britt23@hot.ee. Suur aitäh juba ette :)

Ning täpselt kuu aja pärast ilmuvad Rootsi ülikoolisüsteemi lehele 2012. aasta sügise erialad ning algab kandideerimistaotluste esitamine. Päris päris hirmus.

Hello, weenie

2011-10-31T18:59:00.007+02:00

Vaheajal tähistasime sõprade-sõbrannadega minu juures hästi kergelt Halloweeni. Olen seda teinud varem ainult ühe korra mõned aastad tagasi koos Merilyga, kui me ostsime oma kostüümide jaoks vaid pardinoka ning seakärsa ja leidsime kõik muu kodust - outfitid olid vapustavad. Sel aastal jätsid mu vanemad mulle trepile ühe ahvatleva kõrvitsa, mille me siis ka ära lõikuda otsustasime - puht käsitöölistel eesmärkidel. Tulemuseks üks rõõmus mütsi ja suust välja rippuva ussikesega kõrvits.

Hirmsat Halloweeniõhtut kõigile!

PÖFFi lainel

2011-10-29T10:40:00.009+03:00

Kõigil, kes ärkasid täna kella 9 ja 10 vahel ning vaatasid aknast välja, nägid seda vaadet, mis minagi... seda muidugi ainult juhul, kui te vaatasite aknast välja Sakus, minu kodus... nojah. Igaljuhul oli täna imeilus päikesepaiste ja uduga hommik, ning ma suutsin end isegi välja viimaseid õunu korjama vedama ilma mingi pingutuseta. Sügis on nii ilus.

Eriti ilus on sügis praegu, sest paljud minu tegemised on seotud PÖFFiga. Kuna sel aastal tegutsen ma seal infotöötajana, peab ka juba enne festivali (mis muide, hakkab 16. novembril) erinevaid asju tegema. Näiteks pühapäevaõhtuti toimuvad Fahle majas infokate filmiõhtud, kus vaatame olenevalt jaksust järjest umbes 3-5 filmi. Mina saan filmimürgituse väga kergelt kätte, niiet olen seni piirdunud igal korral kolme filmiga, aga ka see annab festivali mitmekesisusest juba päris hea ülevaate. Ja soovitada oskan oma maitse järgi juba ka, mida PÖFFile vaatama minna.

Filmiõhtud ise on hästi mõnusad. Eriti muidugi nendele eelnev autosõit, mille käigus ma ühel korral (kui ma õiges kohal pöörata unustasin) otsejoones Lasnamäele sõitsin. Algajate värk. Aga filme vaadata on suurtel diivanitel ja pehmetel aknalaudadel koos hea toidu ja toredate infokatega megatore. Ning öine Tallinn hiljem koju sõites on samuti väga ilus.

Mis siis veel... täna ning homme leiab aset suur PÖFFi koolitus, praeguseks tean ka juba seda, millises infopunktis ma töötama hakkan (võin nii palju öelda, et kahjuks filme sisse juhatada ma ei saa, sest kinos ma ei tööta, aga see-eest peaks tegu olema ühe hot spotiga). Ja kohutavalt tahaks juba näha ka selleaastaseid PÖFFi särke. Kõige varasem pluus, mis mul kapis olemas on, on aastast 2008 (esimene särk tehti Montoni poolt vist 2007?), mis on ka minuarvates kõige ilusam pluus siiani. Ootan igaljuhul suure huviga.

Nüüd aga söön oma hommikusöögifriikartulid (vanemad on reisil... see vist ütleb kõik) ära ning siis jooksengi koolitusele.

Ahjaa, üks küsimus ka - ühel filmiõhtul sain ma selliseid beseeküpsiseid, kus sees oli mingi pähklimaitseline kreem või kreem pähklitükkidega või midagi sellist. Unustasin seal küsida, et kust need pärit on, aga kas keegi teab mis firma omad need olla võiksid?

sellest, kes kuulus on ehk "Tallinn, I'm famous"

2011-10-24T14:13:00.006+03:00

Jõudsin eile kella kaheteist paiku PÖFFi filmiõhtult koju ning ei jaksanud enam mitte midagi muud teha, kui teleka ees vedeleda. Telekat ma muidu üldse ei vaata, kui pühapäevahommikune "Armastus loomariigis" välja arvata, aga niisama vegeteerimiseks ja taustamüraks on see üks eelistatumaid vahendeid.

Niisiis sattusin vaatama saate "Tallinn, I'm famous" kordust. Ja kuna ma seda saatekriitikat peale "Õige valiku" ning "Stiilipäeviku" kadumist teinud polegi, on selleks nüüd õige aeg.

Esiteks tekib öiste saadete puhul alati mingi retroefekt. Siis näidatakse tavaliselt "Rannavalve" kordusi, filme üheksakümnendate algusest ja lastakse muusikat a'la Alo TV. Istud õhtul teleka ette, ärkad paari tunni pärast ülesse ning tunned, nagu oleksid ajas 15 aastat tagasi läinud. "Tallinn, I'm famous" sobis sellesse öisesse retrotiimi ideaalselt. Veider vanade kardinatega stuudiokujundus, imelik žürii täiesti suvalistes riietes, päevinäinud diivan esinejatele ning taustatantsijad liigutustega Hovery Covery videost "Ära jahtu" (http://www.youtube.com/watch?v=t_zgQuBAqns).

Esiteks juba saateformaat - produtsendid vorpimas staare - on kuidagi kahtlane. Ainus, kes tõsiselt oma lauljatest huvitatud tundus olevat, oli kodukampsunis vene noormees. Ivar Must magas aga samal ajal diivanil, kui tema staari hindama hakati ning mõni pööritas lihtsalt kommentaaride ajal igavusest silmi.

Ma küll ei tea mis on saate peauhinnaks, aga vaheauhinnad on sinna vist küll lihtsalt mõnitamiseks pandud. Kui superstaarisaate finaalist väljalangenud vist "midagi erilist" peale suure kuulsuse ja esinemiskutsete ei saagi, siis kuulsaid tallinnlasi premeeritakse solaariumikupongiga. Ning mitte ühe, vaid lausa kahega. Ma loodan, et saatejuhil oli neid üle andes vähemalt sama piinlik, nagu minul seda vaadates. Mina ajaksin finalisti pigem lihtsalt viisakalt minema, kui premeeriksin teda solaariumikupongiga samal ajal, kui igal pool solaariumi kahjulikkusest räägitakse. Ning üleüldse, solaariumikupongid poisile? Väga vale.

Mis siis veel... ahjaa, kohtunikud. Erinevalt superstaari kohtunikest meeldivad neile kõik osalejad, karmi kriitikat kellegi suunas ei lenda ning eriti hästi mõjub neile esineja ilus riietus. Saatejuhid räägivad valesse kaamerasse, taustatantsijad kaovad poole laulu pealt ning osalejad peavad oma esinemiskostüümid ilmselt ise kokku panema. Nojah. Lauljad ise tegelikult kõige hullemad ei olnudki, kuigi nii mõnigi superstaarisaatest kõrvalejäänu oli sinna saatesse ilmselt ikkagi võetud. Esinejate koorekiht jääb aga kahjuks halva loovaliku või liiga lühikeste riiete varju.

On siiski üks asi, millesse "Tallinn, I'm famous" siiski kõvasti aega panustanud on - esinejate tantsuliigutused. Isegi karaokebaarides ei näe oma rindu niivõrd meelalt võdistavaid palja kõhuga tüdrukuid või vihase rusikaga televaataja poole viibutajaid. Minu hääl teile on igaljuhul garanteeritud... või oota, ei, väljalangejaid valivad ju hoopis žürii ning vahepeal heliruumist lavale hüppav režissöör, mitte televaataja. Kahju küll. Sest kuidas ma siis oma taustamuusikast vaiksemini laulva parima sõbranna kasuks 50 korda helistada saan?

head vaheaega

2011-10-21T19:00:00.000+03:00

neli eurot ja tühistatud arstiaeg

2011-10-19T09:00:00.000+03:00

Pidin täna minema hambaarsti juurde. Lausa nii esmaklassilisse kohta, et hommikul tuli mulle isegi smsiga meeldetuletus minu kinnipandud aja kohta. Peale mõnda aega linnas ajaviiteks ringi käimist hakkasin lõpuks Kristiinest trolliga kesklinna poole liikuma ning täpselt samal hetkel sain telefonikõne - et minu arst peab traumapunkti minema ning ilmselt ma juba küll olen teel nende poole, aga kui sobib, lükkub mu aeg edasi reede peale. Sobis ikka.

Miks ma üldse sel teemal blogin - talvel, kui ma veel autokoolis käisin (issand oh neid megavanu aegu ikka küll) juhtus mul ning mu sõpradel päris mitmel korral nii. Et olime juba linnas või bussi peal, kui autosõiduõpetaja meile sõnumi saatis, et seekord ikka ei mängi kuidagi välja ning tund jääb kahjuks ära. Bussipilet Sakust Tallinnasse maksis siis veel 1.60, edasi-tagasi pilet niisiis 3.20, lisades sinna juurde kaks soodustalongi Kristiinesse ning tagasi saamiseks teeb see kokku 4 eurot. Minu sõbrannal oli kord isegi selline lõbus juhtum, kus vahepeal polnud bussi pealt mõtet isegi mitte maha tulla, sest kõne õpetajalt tuli täpselt linna jõudmise hetkel. Niisiis polnud muud teha kui lihtsalt kohe sama bussiga tagasi sõita. Teeb ikka hinge täis küll, aga mis teha - õpetajatel oli millegipärast see viimasel hetkel teatamise õigus olemas ning kui mul isegi tuli mõttesse, et peaks nagu midagi ütlema, siis oli ikkagi kartus, et saan selle eest hiljem sõidutunnis karmima kohtlemise osaliseks.

Samas kui mina aga ühel korral sõiduajad sassi ajasin ning sellest aru saades tund aega varem õpetajale helistasin, et ma kohe kuidagi ei jõua, maksin ma ikkagi terve tunni tasu (15+ eurot), sest nii näeb ette leping. Nimelt peab õpilane oma tundi mittetulekust ette teatama 24 tundi.

Tänane hambaarstiaja ärajäämine ei olnud üldse midagi nii hullu, sest nende kahe tunni jooksul, mis ma linnas seda oodates veetsin, kulutasin ma nagunii juba nii palju raha, et oleks lihtsalt imelik selle bussipiletitelt saadud kaotuse üle viriseda (kuigi piletihind on vahepeal tõusnud ning nüüd maksab sõit linna juba 1.80... lihtsalt mainin...). Ja pealegi oli põhjus tõesti väga ootamatu ja ma saan täiesti aru.

Aga lihtsalt põhimõtte pärast - kas sellises olukorras, nagu mul näiteks tookord autokooliga oli, ei oleks mul tõesti õigust nõuda võrdväärset kohtlemist õpetajaga? Umbes nii, et kui mina maksan temale terve sõidutunni eest korral, kui ma tulla ei saa, siis maksab tema minule kinni selle neli eurot, mis kulub minul, kui tema viimasel hetkel tunni ära peab jätma? Lihtsalt wonderin...

oktoober x5

2011-10-16T10:14:00.007+03:00

Augustikuus tegin blogis samasuguse pildipostituse - august läbi viie aasta. Ning kuna mulle vanad pildid väga meeldivad, ja selliste postituste tegemise käigus tuleb nii mõndagi meelde, siis näitan ma nüüd teile minu oktoobrikuid läbi viimase viie aasta:

2007

Tartus käimise kohustuslik osa oli alati Wilde kohviku aluse raamatupoe külastamine. Ning nagu ikka, lahkusin ma sealt suurte raamatupakkidega. Eriti meeldis mulle sealse poe puhul see, kuidas nad raamatuid pakkisid.

Sama aasta sügisel käisime ema ja õega Kanaari saartel. Mul kammis Sangriast sajaga ära ning pidin laskma emal joogi lõpuni juua. Mida iganes...

Sellel aastal võtsime ka Naomi, kes (nagu eelmisestki postitusest järeldada võib) oskas väga erinevaid ilmeid ette manada.

2008

Minu 15. sünnipäeva puhul käisime Merilyga Stereos söömas-joomas. Seal toimus ka meie elu esimene dokumendiküsimine, nimelt siis virgin Pina Colada tõttu... oli huvitav.

Sügisel otsustasime perega veel ühe korra loomaaeda külastada, ning leidsime magava tiigrikese.

Halloween tuli sel aastal minu jaoks esimest korda põnevalt - tähistasime seda lausa kahe kostüümivahetusega. Mina olin Sailor Daisy Duck ning Mellu Miss Piggy ning enamus õhtust möödus oranže toite süües.

Võrkpalli karikavõistlused viisid meid sel sügisel Viljandisse, kus me mängude vahepeal ka ringi vaadata saime. Hängisime Piretiga ringi ning tegime hästi palju sügispilte, mina külmetasin oma pea ära ja sain treenerilt pahandada.

Ühe pildistamisseeria käigus pidime Merilyga metsa minema. Siia pildile on jäädvustatud ka minu lemmiksaapad of all times. Oleks vaid nii, et Eestist ostetud jalanõud rohkem, kui ühe hooaja vastu peavad...

2009

2009. aasta sügisest ma väga palju pilte rohkem ei leidnudki, kui mõned veidrad koolipildid ning mina lehvitamas Margitile enne teatrisseminekut. Käisime vaatamas Tõe ja Õiguse viis tundi kestvat teist osa. Väga hea oli.

2010

Eelmisel aastal sattusin oma rännakutel väga mitmesse erinevasse kohta, sealhulgas ka klubisse Panoraam, kus oli maailma kõige hirmsam esineja Renate, maailma kõige veidramad mehed ja väga kulunud sisekujundus.

Tõstsin ka oma toa ringi, tänu millele peeglilaud sai koha akna all ning mis päästis mind end edaspidi laiguliseks meikimast.

Merilyga FIBITil käies sattusime kellegi pildistamisobjektiks ning hiljem, kui Merily selle pildi leidis, oli päris glamuurne olla. Aga pilt ise on väga tore.

2011

Rääkisin eelmises postituses valgusest, mis sügishommikuti mu tuppa paistab - just selline see valgus umbes kella 9-10 ajal ongi.

Ning lõpetuseks üks pilt neljandike kosmoseteemalistest töödest, millede tegemist ma õpetajatepäeval juhendasin.

glämmilaada ülejäägid ehk neli paari kingi

2011-10-13T16:18:00.002+03:00

Paar inimest soovisid neid kingi näha, millest ma oma glämmilaadapostituses kirjutasin. Siin nad siis on - kes huvitub ja hinda teada soovib, võib küsida kommentaarides või mulle meilida - britt23@hot.ee :)

Firma Vagabond, suurust kirjas ei ole aga ilmselt 40. Ostsin vist eelmisel kevadel, aga kahjuks ei sobinud mu jalakujuga ja seetõttu saigi neid vaid kaks korda kantud.

Firma Vagabond, suurus 39. Keskmiselt palju kantud, kontsad kohati kriimustatud ja katki, aga mujalt nii ilusad ja korralikud, et tahaksin need siiski maha müüa. Ilusat värvi ja väikese kiilkontsaga.

Firma Atmosphere, suurus 39, tellisin need Inglismaalt oma õele, kes neid umbes 2 korda kandis ja siis ära unustas. Väga korralikud, terved ja puhtad, tald pole kulunud ega midagi ning kõik kivikesed on ka ilusti küljes.

Tundmatu firma, suurus 39. Kantud ainult sisetingimustes umbes kuu, kaunistused kõik küljes ning kingad täiesti terved ja väga korralikud.

that time of the month

2011-10-12T19:09:00.005+03:00

Ma olen üpriski kindel, et enamus naisi on mingil eluperioodil kuulnud mõne mehe käest lauset stiilis "Vingud, järelikult on sul päevad" samas kui neil tegelikult õrna aimugi pole, kas sul need üldse on või mitte. Absoluutselt igal korral, kui ma sellist asja kuulen, tekib minus mingisugune viha ja tahtmine öelda et ei, esiteks pole see sinu asi millal mul see "põhjendatud vingumise aeg" on ning teiseks, ma võin muidu ka vinguda, kui ma tahtma peaks. Eriti kui sa oled seda tüüpi mees, kes koguaeg päevi ja vingumist üle tähtsustab.

Millega ma aga võidelda ei saa on see, et tegelikult käib see asi minul vähemalt küll nagu kellavärk. Ning mitte ainult vingumise kohapealt, kuigi see tõesti on nii et sel ajal tahan ma tõesti väga viriseda. Võtame esimest nädalast peale päevi. See on ilmselt kõige rahulikum aeg, kus midagi erilist ei juhtu. Teisel nädalal tekib minusse mingi sexy vibe, ma olen täis armastust ja saan kõigiga ilusti läbi. Kolmas nädal on kõige hullem. Esiteks tuleb mul kohutav isu glasuursõõrikute järele (seekordse nädala skoor on hetkel kolm) ning teiseks hakkavad mu rinnad kogu täiega valutama. Ja lõunauinakute tegemise tuju ning vajadus tuleb ka... nagu ka tahtmine õiendada. Samuti hakkab kolmanda nädala neljandal päeval valutama kõht, kuigi päevadeni on veel 7 päeva. Neljandal nädalal valutavad mu rinnad edasi, söön küll natuke vähem kui eelnenud nädalal (vihje: kõhuvalu) aga vingun see-eest umbes kümme korda rohkem ja pahur olen ka. Niiet kõik on täpselt paigas. Kui ma kaotaks mälu ning teaks ainult neid tunnuseid, suudaksin ma ilmselt +-5 päevaga kuupäeva ära arvata küll.

Niiet tegelikult 70% kordadest kui ma vingun, ja keegi sellele päevadega vihjab, on tal õigus. Aga mind lihtsalt häirib see nii väga, kui mõni mees seda teeb. Eriti selline tuttavapoolsem, mitte sõber, sest siis see lihtsalt ei puutu absoluutselt temasse ning lause "õõõõõõ ma tean küll sul on päevad" on lihtsalt kõiketeadev ja üleolev ning need on käitumismaneerid, mida ma kohe üldse ei salli. Ja üldsegi, kui naistel vingumiseks põhjus olemas on, siis mida nendele meestele öelda, kes alatihti lihtsalt virisevad - et peaksid küll nagu mees olema, aga päevad on ikka ja lausa terve kuu?

sügishommikud

2011-10-10T16:20:00.001+03:00

Hommikutel on minuga vist mingisugune teema. Absoluutselt igal laupäevahommikul, kui ma kodus olen, ärkan ma kell 8 või 9. Kui ma lähen magama kell 11 ärkan ma kell 8, kui kell 1 siis tõusen ma automaatselt ikka kell 8 ning isegi siis, kui ma alles vastu hommikut koju jõudes magama lähen, ärkan ma väga vara. Seevastu nädala sees ärkan ma kell viis öösel, täis teotahet, kuid saan aru et kell pole veel seitse ning magan edasi. Kell seitse uuesti üles ärgates olen ma võrdväärne laibaga. Ma lihtsalt ei saa aru...

Õnneks on laupäevahommikutel vara ärkamises ka oma võlu. Eriti sügisel. Ärkan ülesse ja toas on jahe, aga teki all on soe. Rüüstan oma talvevarusid ja söön natuke piparkooke ja salsapähkleid (millegipärast on mul alati hommikuti just nende isu... ja öösel ka), joon banaanimahla ja lihtsalt vedelen. Mingil hetkel (kui just vihma ei saja), tuleb minu akna taha ilus sügispäike (mis veel nädal aega tagasi valgustas täiesti KOHUTAVALT räpaseid aknaid, kuid see viga sai õnneks ühel pühapäevasel varahommikul igavusest likvideeritud), ja kuna õhk on õues selline karge ja jahe, näeb kõik läbi akna kuidagi eriti ilus välja. Põhimõtteliselt on võimalik niimoodi lihtsalt vedeleda päris kaua, kui ma just häält ei tee ja vanematele ei reeda, et ma üleval olen. Siis rakendatakse mind millegi kasulikuga tegelema, aga vedelemine tähendab ju ikkagist seda, et ma olen veel unine, aga lihtsalt ei saa edasi magada, mitte seda, et ma metsikult ergas ja ärkvel oleksin. Vaikselt olles saab Postimeest ja Arterit lugeda, koristada ja blogida, sest keegi teine pole veel üleval ja ei taha sinuga midagi teha või sind midagi tegema panna.

Mitte et see jutt kusagile jõudma peaks, aga ma siis panen ta jõudma ja näitan teile paari sügispilti ka. Ning üks tore uudis veel - selleaastasel PÖFFil on mul suur au olla infotöötaja, kuid sellest räägin täpsemalt siis, kui koolitustel käidud ja filmiõhtud ära nähtud.

üks väga eriline kampsun

2011-10-08T10:14:00.009+03:00

Eile käisime viiekesi Cosmo Glämmilaadal müümas. Üritasime oma miljard asja ühe laua ja kahe stange peale kuidagi ära mahutada ning saime kokkuvõttes müüdud umbes 1/10 kõigist asjadest, mis kaasa olime võtnud. Glämmilaadalt lahkusime kohase glamuuriga, vedades pappkaste ja stangesid mööda invakäike ja megatreppe ülesse ning jäime lõpuks kastide ja stangede koostlagunemisel veel ka paduvihma kätte. Ning umbes poole sellest ajast ei saanud ma naeru tõttu hingata.

Müügiga läks mul õnneks isegi päris hästi (võrreldes eelmise korraga, kui müüsin kaks asja ja ostsin neli) ja sain lahti päris paljust, millest olin lootnud lahti saada (v.a. kuus paari kingi, niiet kui keegi on huvitatud lillelistest vagabondi või mustadest Primarki tennistest, laimikollastest või pruunidest etnostiilis kingadest, mis on kõik suuruses 39-40, võib teada anda), kuid üks hitttoode jäi siiski vaatamata paljudele soovijatele alles. Ja kuna see on ikka päris eriline riideese, siis ma mõtlesin, et näitan igaks juhuks teile ka.

Tellisin selle umbes aasta tagasi ühelt eBay vintage müüjalt kusagil 25 euro eest. Aga kuna ma siiski nii eriline riietuja pole, et seda välja kanda, siis otsustasin ta müüki panna. Ja kuna see on suhteliselt paks, kaunistatud ja eriline kudum, siis on hinnaks 20 eurot. Võrdluseks - Zaras maksab üks heegeldatud jakike umbes samapalju, sellesarnaste suurte kudumite hinnad jäävad 60 euro kanti ja kvaliteet on neil minuarvates üldse alla igasuguse arvestuse. Ja nagu vintage kohta ikka, et - kui on pidanud nii hästi vastu enne teid, siis peab ta ka vastu koos teiega.

Aga nüüd esitlen ma teile siis THE sealife kampsunit (eriti ilus on see minuarvates tagantpoolt):

Ning ostusoovi korral võib mulle kirjutada kommentaaridesse või meilile britt23@hot.ee

Но любовь за деньги ты не купишь никогда ehk õpetajate päev kosmoses

2011-10-06T10:40:00.001+03:00

See õppeaasta on sündmuste poolest juba harjumatult tihe olnud. Kõigepealt oli esimene september koos väikeste kooliviimisega, seejärel spordipäev, siis rebaste retsimine, täna õpetajate päev ning ülejärgmisel nädalal kooli juubel. Kuna rebaste retsimise käigus sain ma oma tähelepanuvajaduse juba rahuldatud, plaanisin ma õpetajate päeval tahaplaanile jääda ning ainult algkoolis tunde anda ning mitte mõnda populaarset õpetajat jäljendada. Oma naiivse soovi asemel pidin ma aga täitma kooli kõige kiledahäälsema vene keele õpetaja kohta, andma kunsti, eesti keelt ja matemaatikat neljandale klassile väikeses koolis ning natuke aga veel ka pikapäevarühmas veetma.

Neljas klass oli kohutavalt tore. Esiteks on neil seal hästi ilusad nimed, ja mitte selles Charmante-Love stiilis ilusad, vaid ilusad as in Ekke ja Nils. Teiseks on nad mõistlikumad kui esimene või teine klass, aga ikkagi piisavalt pisikesed ja nunnud, et nendega sõpsu panna saaks. Igaljuhul ütles nende pärisõpetaja mulle matemaatika ja eesti keele tunni jaoks ette, mida teha võiks, aga kunstis sain ma vabad käed ning otsustasin, et lähenen asjale loominguliselt, ilma kriitide ja guaššideta ning kasutan oma kõige lemmikumaid töövahendeid - sinist ja musta tušši. Ning kuna loodusõpetuse tunnis olid neil parajasti teemaks planeedid, lähtus ka minu teema sellest - kosmos. Tuššid lahustasin veega ning panin spreipudelitesse, valmistasin planeetide tarbeks ümmargused šabloonid, ostsin pisikesi hõbedasi ning kuldseid tähti ning natuke sädelust ka. Et ikka võimalikult kosmiline saaks. Ning Kaubamaja kodumaailmast sain tasuta porolooni, millega tausta tupsutada. Väga armas.

Vaatamata sellele, et olin katnud lauad ajalehepaberiga ning laste ja enda käed kummikinnastega, said töö käigus tuššiga kokku nii seinad, lauad kui ka radiaatorid (ning ka minu enda käed on siiani sinised), aga see-eest olid lapsed kõik metsikult vaimustatud, et nad seesuguseid uusi töövahendeid kasutada said. Tööd tulid hirmus ilusad - nii lapsed kui nende pärisõpetaja olid väga rahul, tööd ripuvad nüüd aga klassiruumi seinal kõigile vaatamiseks. Peale kolmandat tundi suurde kooli vene keelt andma lahkudes sain isegi ühe kallistuse ja paar kurba pilku, komplimendi ja šokolaadi. Hakka või õpetajaks...

...või siis mitte. Võiks ju arvata, et inimesed klassides 8-11 on tunduvalt arenenumad, kui neljanda klassi lapsed. Rumal, rumal mina... Tunnis lõbustasin lapsi vene hip hopi kuulamise, tõlkimise ja laulmisega ning matrjoškade joonistamise, kleepimise ja värvimisega - mõlema tarbeks olin eelneval päeval printinud välja laulusõnu ning pilte. Seletasin vene slängisõnu ja isegi laulsin. Kahjuks oli küll ainus inimene, kes lõbustatud sai, mina, sest nii passiivsete inimeste vaatamine oli kohati isegi naljakas. Kahjuks ma hetkel ei leia pilti, mis kirjeldaks seda nägu, mis mõnel neist ees oli... oi valetan, üks mul siiski on:

Viimase tunni ajaks olin juba alla andnud ning mängisin kaheksandikega terve tunni lõpu harjamängu (kes seda ei tea, siis: inimesed ütlevad ringis olles järjest vene keeles numbreid, andes samas edasi harja, ning iga kolmega jaguva numbri asemel tuleb öelda "spasibo"), mis kujunes parajaks katsumuseks. Nüüd võib vist küll öelda, et vene keele oskamise kõrgpunkt sai meie lennuga mööda ning edasi läheb tase ainult hullemaks (ning vaadates meid poleks arvanudki, et see võimalik võiks olla). Tundsin isegi veidi teenimatut uhkust, kui oskasin tõlkida sõnu nagu "ljubov", "spasjat" ja "mir" ning olin kohutavalt tänulik, et ma enam kunagi kaheksandas klassis käima ei pea.

Et noh, mis siis ikka öelda... gümnaasiumõpetajaks vist õppima ei lähe, aga minidega tegelemise peale võib isegi, et mõelda. Ehk annaks siis seesuguste tühja pilguga inimeste mittetekkimise tarbeks ka midagi eos ära teha. Igaljuhul suured kiitused nendele õpetajatele, kes neid siiski välja suudavad kannatada ja usuvad, et inimesi siiski huvitab see, mis neid huvitama peaks.

Ning vene keele õpetajale jätsin siis mälestuseks õpetajate päevast terve tahvli jagu paberile joonistatud matrjoškasid (mõningate roppude kõrvalnähtudega, nagu ikka).

sünnipäeva recap

2011-10-01T16:08:00.007+03:00

Viimast korda siis veel sünnipäevast ja sellega seonduvast ka. Sünnipäeva pidasin esimest korda üle väga pika aja, ning sel korral siis koos paarikümne sõbraga SfääRis Mere puiesteel. Kuna ma vaimustun üle kõige maailmas maskidest, stiilipidudest, Halloweenist ja muust sellisest, siis tahtsin ma algul, et kõik tuleksid mu sünnipäevale Harry Potteri stiilis riietatuna... jah. Õnneks sain ma sellest ideest kuidagi üle ning asendasin selle natuke lihtsamaga - parukad. Niisiis võis hiljem linna peal näha nii siniseid, roosasid, lillasid, punaseid kui ka sädelevaid juukseid, pikki lokke ja rastapatse, neegriafrot ning Arnot ja Teelet. Mina ise kandsin pikki siniseid tukaga lokke, sarnasus Malviinaga oli sada protsenti ning komplimente oma välimuse kohta sain ma ka hulga rohkem, kui tavaliselt. Kaalu või värvivahetust...

SfääRis pakuti kõigile minu lemmiktoite ning -jooke: sooja kanasalatit jogurtikastmega ja külmutatud juustukooki, meepirniga bruschettasid ja kannukokteile. Ning vaatamata sellele, et absoluutselt kõik mu ees jõudis söömise ajaks külmaks minna minu kohutava lobapidamatuse tõttu, oli kõik ikkagi väga väga hästi. Niiet soovitan sünnipäeva pidamiseks SfääRi küll!

Hiljem läksime välja edasi pidutsema ning O'Malley'sse karaoket laulma, peaaegu oleksin isegi lõpuks Kapi ära näinud, aga sinnani kahjuks ei jõudnudki...

Aa, ja kingitused! Minu wishlist'i postituse all paluti, et ma hiljem ka räägiks, kas midagi soovitust täppi läks. Ja läks päris palju - sain endale kõlarid (praegugi bass väriseb laua all ja suhteliselt raske on kirjutamisele keskenduda), Simple Diary, roosa nahast eurorahakoti ning maailma kõige armsama koaaladega joonistuse. Lisaks veel imeilusa sülearvuti, purgi 18 pulgakommi ja pealkirjaga "18 sucks", selle päris õige tärklise (või mille iganesega) täidetud stressipalli, käekella, Pariisi snowglobe'i, ehteid, suure roosa koogi, kohupiimapalle šokolaadiga, veini ja shampuse, maailma kõige lahedama video ning metsikult palju lilli (ja ühte kingitust võite veel vaadata selle postituse lõpust ka). Kandideerib minu 14. printsessiteemalise megarebel peoga tihedalt rebides kindlasti esikohale minu sünnipäevade ajaloos!

Ja paar peopilti ka, millede autoriks on minu truu sõps Hendrik:

Ja imelik sünnipäevatühi tunne on ka. Et nagu ei teagi, mis järgmisena pöördeliseks saab, kui 18 juba ära olnud on. Ilmselt siis vist 35.

Aga nüüd minu lemmikkingitus - minifilm Post-it paberitel (mis mul juba täiesti kapsaks on vaadatud):

tülitsemisest

2011-09-30T15:21:00.002+03:00

Teisipäeval oli kogu täiega nõme päev. Kui välja arvata see, et ma oma uuele sülearvutile peale neljatunnist ringisõitmist (jep you heard me - sõitmist, ise, autoga, ilma täiskasvanuteta, mängiva raadioga, isegi aken oli korraks lahti...) lõpuks pehmendusümbrise leidsin, siis imes see päev sajaga. Ühesõnaga oli mul üle tuhande aasta esimest korda mingisugune pidev vajadus oma teise poolega tüli norida (mars ilmselt veenuses, nagu ikka) ja vinguda. Ning kuigi see kõik oli alguse saanud ühest minitülist hommikul, mitte lihtsalt niisama tekkinud, tundusin ma endale ikkagi ülimalt lapsik ja rumal. Aga ära lõpetada ka ei saanud, sest mul oli juba hoog sees ja ma ainult ootasin, et jälle kellelegi midagi öelda saaks, et keegi astuks mulle kanda või läheks kogemata mu uue koti vastu. Kuigi ma absoluutselt ei tahtnud tülitseda, pidin ma seda siiski edasi tegema, sest muidu oleksin ma pidanud vahepeal vabandama, et asi ära lõpetada. Palju lihtsam oli ju aga veel asju juurde tekitada, millest teist süüdistada.

Järgmisel päeval oli juba rahulikum, aga need teisipäevased asjad ei andnud rahu. Nii pole tegelikult päris ammu olnud - tavaliselt lõppeb ükskõik mis teemal olev vaidlus mu teise poolega ära umbes veerand tunni jooksul. Sest erinevalt varasemast, kui mu hing lihtsalt vajas tülitsemist ja igast asjast andis mingi jama tekitada, olen ma nüüd vähemalt 90% rahulikumaks muutunud ning ausaltöeldes on ka päris igav tülitseda, kui su oponent viie minuti jooksul juba öelda jõuab, et ta annab alla, sest ta lihtsalt ei taha tülitseda ja üleüldse oled sa talle nii kallis ja nii edasi. Veidi üle aasta tagasi oli see veel tavaline, et ma viiel päeval seitsmest järjekordse tüli pärast mossitasin, nüüd aga ei kujuta ma tülis olemist enam ettegi. On väga hea teada, et ka nii on võimalik.

Aga kui tülitsemisest üldisemalt rääkida, siis tean ma tegelikult väga hästi, millistel juhtudel ma non-stop vaielda võin ja kohe kindlasti alla ei anna. Minuga on tegelikult väga lihtne ära leppida, aga enamikuga neist, kellega mul oma elu jooksul tülitseda on tulnud, pole asi lihtlabase leppimisega lõppenud. Nimelt ei suuda ma ise leppima hakata, kui mulle tundub, et teine pool hoolib tülist ja selle võitmisest rohkem kui minust; kui ta ei suuda alla anda isegi kõige mõttetuma vaidlusteema puhul. Ma ise olin varem just selline, vaidlemine ja vaidluste võitmine olid maailma kõige paremad asjad, vahet pole, kellel tegelikult õigus oli - mulle jäi enamasti alati tunne, et see olin just mina.

Praegu on hoopis teistmoodi. Esiteks ei tülitse ma enam vihaselt, vaid pigem õnnetult. Ehk siis ma mitte ei karju, vaid olen pigem rahulik ja suurte kurbade silmadega. Kusagil kirjutati, et inimesed karjuvad teineteise peale siis, kui nende südamed on üksteisest kaugel. Kui südamed on lähedal, võib rääkida ükskõik kui vaikselt - teine kuuleb sind ikka (ning seepärast pididki värsked paarid omavahel tihti sosistama, kuigi mina seda viimast ei usu, see on ikka selle vallatu jutu pärast, mida üksteisele räägitakse, daa...). Igaljuhul jäi see mulle meelde, ning seetõttu üritan ka karjumist vältida, sest siis peaks ka teisele poolele mulje jääma, et asja tahetakse pigem lahendada, mitte hullemaks muuta.

Vaidlemine iseenesest on samamoodi paremaks läinud. Kuna ma tõesti tunnen (mõningaste eranditega, kui ma tean, et mul on õigus ja kui ma seda ei tõesta, jääb see mind piinama), et ma ei taha tülitseda, siis annan ma vahel lausa ise alla. Sest kui juba mina seda teen, teeb mu teine pool seda kindlasti ja üleüldse tulevad tal need allaandmised, vabandamised ja leppimised palju lihtsamalt.

Ega selle vaidluse lõpptulemuses polegi lõppudelõpuks siis enam väga vahet. Ma võin olla ükskõik kui pahane tüli vältel, aga kui teine pool tahab ära leppida ja vabandust palub, olen ma koheselt okei ja võin vabalt kõigel minna lasta kui ma ainult seda soovin. Sest ma näen siis, et tüli võitmine pole talle minust olulisem. Ja see on maailma parim tunne arvestades seda, kui magus vaidluse võitmine tavaliselt on (eriti see näo ees nipsutamise osa ja "in your faaaceeee" ütlemine, viimast muidugi saab kasutada ainult lõbusa vaidluse puhul, sest vastasel juhul võidakse sulle lihtsalt lõuga tõmmata ning ei, mitte selles jõusaali mõttes).

Varem olin ma 99% kindel, et inimesed ei muutu.. ja ilmselt vist ei muutugi. Me lihtsalt kasvame koos teatud inimestega lihtsalt suuremaks (ka paksuse mõttes, ma pole kunagi nii palju kaalunud, kui Raineriga koos olles... sest me seisame koos kaalu peal, hähähähää). Ja ma ei ütle, et ma enam kunagi uuesti oma lemmikjuukseharja või vihmavarju tüli käigus vastu kedagi katki ei lööks, mitte seda. Lihtsalt proovige vaielda rahuliku inimesega, kellel teie vastu tunded on ja kellest te ise väga hoolite. Vanematega ei saa ju samamoodi kaua tülis olla, isegi siis, kui teiega on olematul põhjusel pahandama hakatud ja te hiljem veel ise ka süüdi jääte (töötab loomulikult ka teist pidi). Seal lihtsalt on mingi seos südamete, iseloomude ja kõige muu vahel tänu millele vaidlused kiiresti lõpu leiavad.

Raamatutes ja filmides öeldakse ju ka tihtipeale, et "Me tülitsesime kirglikult ning me leppisime kirglikult (ning lisaks veel mõned räpased detailid)", aga kõike öeldakse minevikus - järelikult ei olda enam selle inimesega koos.Mina isiklikult ei salli tülitsemist üldse, ja ma ei arva, et see ka kedagi lähendaks. Palju parem on tülitseda rahulikult ja leppida täpselt nii kirglikult, nagu kõiges muus peale üksteisega õiendamises ollakse.

Elu a'la Sitsiilia

2011-09-28T16:54:00.003+03:00

Kuna hetkel pole mul kooli tõttu (ilma naljata, sel aastal ma tõsiselt teengi koduseid töid) aega pikemat postitust kirjutada (paar tükki on draftides siiski ootamas, niiet küll need ka kunagi tulevad), siis näitan ma teile veel natukene reisipilte. Seekord siis erinevatest linnadest, vaadetest, loomadest ja paarist hiigelinimesest ka.

17 going on 18

2011-09-23T11:35:00.000+03:00

Lugesin just ühe blogituttava blogist seda, kuidas ta oma viimast kahte-kolme aastat kirjeldades ütleb, et absoluutselt kõik, mis vähegi võimalik saab olla, on selle ajaga juhtunud.

Noh ja ma siis mõtlesin oma 17. eluaasta peale ja tõesti, kõike on juhtunud, räigelt tuult ja tormi on olnud ja kõike head ka, niiet Ines juba selles osas ei valetanud, et sellist aastat saab küll olla ainult once in a lifetime. Ning ega ka teised artistid niisama sellest eluaastast nii palju laule kirjutada pole viitsinud. Et siis otsustasin, et peaksin oma elu senise kõige parema aasta ikka ka kokku võtma. Hoiatan igaksjuhuks ette ära, et sellest tuleb üks pikk eraeluline praegu-on-veebruar-käin-suusatamas postitus (alternatiiv lühemat aega kokku võtvale kell-on-kolm-sõin-makarone postitusele).

Esiteks algas minu 17. sünnipäevaga 11. klass, mis oli ilmselt parim kooliaasta, mis mul siiani olnud on. Gümnaasiumisse tulles pandi kokku enamvähem täiesti uued klassid, minu parim sõber läks teise kooli ja ma muretsesin päris kõvasti selle pärast, et kuidas mu uus klass on. Aga tuli välja, et meil on klassis koos üllatuslikult nii normaalsed inimesed, ja just normaalsed, sest seda kohtab koolis väga harva... ausalt. Ma ei tahtnudki muud, kui normaalsust, aga ma sain palju rohkem!

Niisiis tuli 11. klass ja ma olin peale suvel Austrias vahetusõpilaseks käimist koos oma klassikaaslastega väga positiivselt meelestatud ning kõik tundus ülimalt tore. Lausa nii tore, et vähem toredad asjad minu elus hakkasid endast väga tugevalt märku andma ja pärast pikka mõtlemist tegin otsuse iseenda jaoks lahku minna oma poisist, kellega olin koos olnud üle kahe aasta. Millele järgnes umbes paarinädalane periood, kus me sõnagi ei rääkinud followed by minu mugavuse kadumisest tingitud murdumine ja seejärel lihtsalt olemine ja ükskõiksus ja minu ema sõnad, et kõik saab lõpuks korda.

Aga kuna ma olin just 17 saanud, siis ei tundunud ühestki asjast ülesaamine eriti hulluna (valetan, siis tundus, sest ma kuulasin meelega megakurbi Robbie Williamsi lugusid et end veel õnnetumaks teha ja ei tahtnud kuidagi mitte millestki üle saada) ja peale üht väljaskäimist oma kahe parima sõbraga Von Krahlis ja Vice'is muutus minu mõtlemises kõik 180 (tahaks oma matemaatilise puudega öelda 360 hõhõhõõ) kraadi. Ma otsustasin, et teen kõike seda, mida ma kaks aastat teha ei saanud ja ei piira end absoluutselt mitte millegagi. Tulemuseks olid maailma kõige põnevamad kolm kuud minu senises elus mille jooksul tehtust ma mitte midagi ei kahetse. Ma kogesin kõike, mida ma tahtnud olin, tutvusin väga paljude uute inimestega, pidutsesin ja ei mõelnud eriti koolile ning olin kohutavalt õnnelik. Selle aja sisse mahtus ka midagi harivat, nimelt PÖFFi filmifestivalil vabatahtlikuna töötamine, mille lahedusest ma isegi mitte ei hakka praegu rääkima, sellest on mul postitusi küll ja küll. Algas ka autokool, kus ma iga jumala teooriatunni ajal magasin, sest olin kindel, et autoload pole kunagi midagi mille tegemiseni ma reaalselt jõuda võiksin. Peale seda tuli talv ja kohutavalt raske aeg seoses minu eelmise poisiga, kes alles siis aru sai, et asi ilmselt jääbki nii ja mitte nagu eelnevatel kordadel, kui kõik korda on saanud. See aeg käis lainetena kuni kevadeni, masendades mind uuesti ja uuesti ning olles kohutavalt raskeks koormaks.

Peale ülimalt hästi alanud ja natuke halvasti lõppenud aastavahetust tabas mind maopõletik, tänu millele ma oma vaheajalõpu kodus veetsin. Aga olin veendunud koos mitme teise sõbraga, et kui aastavahetus möödub halvasti, peaks vähemalt aasta ise väga hea tulema.

Kolmanda kooliveerandi algus oli kõige hirmsam. Ma mäletan nii hästi seda tunnet, kui me sõpradega väljas olime ja järgmisel päeval kool pidi olema. Ma olin pea kaks nädalat järjest igal õhtul väljas käinud ja ma ei suutnud kuidagi ette kujutada, et nüüd tuleb kool ja varsti matemaatika üleminekueksam ja siis 12. klass ning et midagi nii lõbusat enam ei toimugi. Vahepeal olid asjad kunstikoolis päris raskeks kiskunud, öised tuššitööd muutusid juba tavaliseks nagu ka koolist puudumine selleks, et arvestuse jaoks töid teha (ning avastasin ka maailma parima toidu öiseks kunstitegemiseks - porgandid cheese ranch dipikastmega, om nom nom).

Terve selle aja, kui ma oma töödega hädas olin, innustas mind Rainer (ning kelle toetusel ka üks minu praegustest lemmiktöödest ka prügikastist pääses), kellega ma millalgi sügise algul suhtlema olin hakanud ja kelle puhul ma juba teadsin, et ma talle meeldin, aga olin veendunud, et temaga koos olemine täiesti võimatu oleks. Ja üldse, ma ju lubasin endale pikemat aega vaba olla, sest alles ma ju olin kellegagi koos olnud ja pealegi arvasin ma siiralt, et see ei toimiks mitte mingil juhul. Lisaks oli ka teisi, kes mind tol hetkel mingil määral huvitasid.

Õnneks ei rahunenud aga elu peale vaheaega üldse maha ja kõik läks täpselt sama lõbusalt edasi. Ühel nendest lõbusatest õhtutest sain ma täpselt aru, kellega ma koos tahaksin olla ja mõniaeg pärast seda otsustasin mitte-mingi-juhul-toimivale suhtele Raineriga võimaluse anda. Ja see sama suhe on praegu kõige paremini toimiv asi minu elus üldse. Rainer on rahulik ja kaine mõtlemisega, tark ja tasakaalukas, laiade õlgadega ja tugev ning hoiab mind väga ja ütleb, et ma olen temperamentne (!!!!!!!! mitte tujukas) ning et talle meeldib mu käekiri. Mitte keegi pole kunagi öelnud, et mul on ilus käekiri (eesti keele õpetaja üritab mind isegi kirjatehnikat harjutama saada). Ja ta ütleb, et ta on mu blogi suurim fänn.

Ma ei ole kunagi suhetest siin blogis väga otse kirjutanud, sest ma tean, kui vastik on oma blogi hiljem lugeda, kui sa enam selle inimesega koos pole - sa tundud endale rumal ja kõik tundub vastik ja sa mõtled, et kuidas sa nii metsa said minna. Aga ma pean sellest praegu rääkima (kuigi ma suudan endiselt reaalselt mõelda ja ei välista hilisemat kahetsemist, sest kõik pole ju minu teha ja isegi kui ma loodan, et kõik läheb hästi, ei pruugi see alati nii olla) sest see on osa minu aastast ja ma usun, et see on väga väga oluline.

Igaljuhul oli kõik suurepärane - mul oli oma sõpradega metsikult tore, ma olin armunud ja õnnelik ning peale talvesportlikku nädalavahetust Kütiorus olin kindel, et elu on 17-aastaselt ikka kohutavalt hea. Mu teine blogi on täis nimekirju asjadest, mis mind kohutavalt õnnelikuks tegid, et ma seda aega ikka alati sellisena mäletaks ja kõike head ära ei unustaks, nagu ikka juhtuma kipub.

Aga nagu head asjad elus ikka, ei tulnud ka need ilma halvata. Kevadel jäi minu ema tõsiselt haigeks ja see on olnud siiani kõige halvem aeg minu elus üldse. Ma olin tujutu ja kurb, ei jõudnud kunstikooli, kartsin koguaeg kõige hullemat ja pidin samal ajal kuidagi veel kõigega kodus ja koolis hakkama saama. Ning mitmed nendest samadest väga headest sõpradest, kes olid minuga olnud läbi kogu selle lõbusa, mis sügisest saadik kestnud oli, kadusid lihtsalt ära. Mis tundus mulle maailma kõige ebaõiglasema asjana, aga sellest ma praegu rohkem rääkima ei hakka, sest mõnest asjast pole ma siiani lahti lasta suutnud ja ilmselt ei suuda ka. Sel ajal muutus aga olukord kodus rahulikumaks, sain isa ja õega lähedasemaks ning hakkasin asju hoopis teistmoodi vaatama. Jäi ka ära meie kevadine reis Londonisse, ning peale vastikut üleminekueksamit matemaatikas, kus ma ärevuse tõttu absoluutselt keskenduda ei suutnud ning kolme sain, tuli suvi.

Ema sai tervemaks, mina käisin Merilyga Soomes ja tegin kõike seda, millest ma terve aasta mõelnud olin. Suve keskel läksin tööle, käisin kunstipraktikal ja sain kokku Meliisaga, kes suveks Eestisse oli tulnud. Augusti alguses tegin ära oma autojuhiload ja olin omadega kõige kõrgemates pilvedes, sest ma tundsin oma sõpru nähes, kes nende tegemise hädas olid, kui suure kohustuse ma kaelast ära olin saanud. Igaljuhul oli suvi kokkuvõttes kohutavalt tore, kuigi eelmine suvi jääb mulle ilmselt alatiseks veel eredamalt meelde kui midagi sellist, mida ma kunagi varem kogenud ei ole.

Suve lõpp tuli koos uudisega, et ma saan Raineriga kahekesi reisile minna ja maailma kõige ilusama esimese septembriga, kus me 1. klassi lapsi käekõrval aktusele viisime ning hiljem koos nendega õhupalle taevasse lasime. Peale seda tuli ülimalt lõbus, tulus (hommikused pannkoogid kondenspiimaga) ja loov rebaste retsimine ning seejärel saimegi juba Sitsiiliasse lennata peale mida ma asjades, milles ma ennem kahtlesin, lõpuks täiesti kindel olin.

Ja nüüd ongi nii, et täna on mu 18. sünnipäev, ja sarnaselt autojuhilubade tegemisele poleks ma ka kunagi uskunud, et ma siiani välja vean - ma lihtsalt ei kujutanud ennast sellises tähtsas vanuses ette.

Igaljuhul kõigile neile, kellel 17. eluaasta alles ees on - nii palju, kui ma inimestega, kes selles vanuses on olnud rääkinud olen, on kõik veendnud, et see on parim aasta üldse. Ja on ka! Sa ei tohi veel midagi erilist teha, aga samas saad sa teha kõike, mida sa tahad, ja sellest tuleb võtta absoluutselt kõik, mida sealt võtta saab. Mul on olnud nii seinast seina 17. eluaasta, kui üldse võimalik on - maailma kõige suurema masenduse ja rõõmuga, aga ma pole mitte kunagi asjadega lõpuks nii rahul olnud. Ma tegin kõiki asju, mida ma tahtsin teha, ma ei kahetse mitte midagi, ma oskan nüüd palju paremini inimeste välimise olemuse taha näha ja ma tean, et mõistuse usaldamine on oluline ainult halbade asjade puhul. Heade asjade puhul aitab süda.

Täna õhtul peale üheksat olen ma ametikult 18 ja ma tean juba ette, et sellest tuleb valikute poolest kõige raskem aasta minu elus. Nüüd aga lähen sõidan ARKi oma lubadele järele ning homme kannan oma sünnipäevapeo puhul imeilusat sinist pikkade lokkidega parukat (ärge küsige). Ning ma usun, et see on ka viimane postitus, mille ühtlasi nii 17- aastaselt kui ka oma vana sülearvutiga kirjutan.

Ja seda ka veel, et nüüd võin ma siis ilmselt ametlikult oma blogis kirjutada suhetest, seksist, joomisest, suitsetamisest, armastusest ning noortest inimestest ilma et kogu vanem maailm mind hukka tohiks mõista. Niiet stay tuned, sest ma kavatsen hakata seda võimalust kohe sajaprotsendiliselt ära kasutama.

Igaljuhul palju palju palju õnne ja kainet mõistust mulle selleks aastaks ning maailma kõige toredamat aastat neile, kes alles seitseteist saavad!

Lõpetuseks video, mille sõbrad mulle sünnipäeva puhul tegid ning mida kogu kooli ees näidati. Maailma kõige parem sünnipäevakink!

Toit a'la Sitsiilia

2011-09-20T18:57:00.000+03:00

Mõtlesin, et kõigepealt jagan teiega siis toidujuttu ja -pilte.

Sitsiiliasse minnes oli meil kindel plaan proovida võimalikult palju kohalikke toite, mida giid või raamat Sitsiilia kohta meile soovitavad. Nädala aja jooksul sõime me iga päev erinevaid itaalia toite - pastasid ja pitsasid, risottosid, erinevaid kohalikke vilju, gelatot, arancinasid, magusaid cannelonisid, kala, mereande, jõime põhiliselt kohalikku sidrunilimonaadi, veini ja õlut ning proovisime supermarketite suitsujuustu ja prosciuttot. Koju tõime lisaks värvilisele pastale, pestole ja erinevatele Kinder'i toodetele (mida koduleht ei tunnista, niiet kahjuks ei saa teile öelda, mis need olid, aga üks neist maitses lihtsalt kirjeldamatult...) ka kohalikke meekreeme, mis koosnevad 90% meest ja ülejäänud osas puuviljadest. Maitsevad nagu parim keemia maailmas, aga tegelikult on 100% looduslikud. Niisiis ilmselt parimad magusad asjad üldse, mida muretult süüa saab. Ja siis veel igasugused mandliküpsised, jaanileivapuu viljad, pistaatsiapähklid ja muu kohalik kraam, mida me seal ise proovida saime. Ühesõnaga rõõmsaid kõhte rohkem kui euro eest ning kõik kohalik peale kala ja kuskus'i ka proovitud. Ja isegi kõik neli neljakäigulist õhtusööki elasime ilusasti üle...

Ja kaktuseviljadest ma isegi parem ei räägi... võtsime ühe, mis alles jäi siia kaasa ka ja ma ütlen kohe ära ka et see, kes mind lähiajal vihaseks ajab, saab selle üllatusena endale.

Ciao ciao Sicilia

2011-09-18T15:49:00.000+03:00

Olen nüüd Sitsiiliast tagasi maailma kõige õnnelikumana üldse ja valmis (okei, tegelikult mitte eriti valmis) tegelema kõigi kooli, kunstikooli ja muud puudutavate murede ja probleemidega.

Ma arvan, et väga vähestel avaneb selline võimalus nii noorelt minna kahekesi reisile koos oma teise poolega, aga meil lihtsalt vedas sellega. Ja just vedas, sest me küll hellitasime lootust kevadel kusagile minna, aga et võimalus meile lihtsalt sülle kukub ei osanud me üldse loota. Ning kukkuski, nimelt siis selle näol, et mu ema ja reisifirma broneerisid kahepeale reisi valele ajale, ning kuna keegi sellel ajal peale meie minna ei saanud, saimegi meie võimaluse. Ma ei olnud kuni kohalejõudmiseni kindel, et kõik ikka läheb nii, nagu plaanitud, sest see oli lihtsalt nii truly madly deeply võimatult hea.

Aga kõik läks nii, nagu plaanitud, ja isegi veel paremini. Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik ega armunud ega rahul ja nüüd tuleb reedel veel mu väga kaua oodatud sünnipäev ka koos juhilubadega (unustasin sellest varem kirjutada, aga teadmiseks siis, et sain ARKi eksamid esimesel katsel sooritatud!) ja siis peab hakkama välismaa ülikoolide vaatamisega tegelema ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis tuleb varsti juba vaheaeg ning jah, ma tean, et see kõik ei saa üldse nii tore ja lihtne olema aga ma olen praegu lihtsalt nii õnnelik, et ei suuda nende negatiivsete külgede peale väga mõelda.

Reisist siis nii palju, et keegi kirjutas kommentaaridesse, et sooviks sellest kuulda, niiet kui ma oma tuhat (tegelikult 1200) pilti ükskord ära sorteerin, teen ka selle postituse valmis loodetavasti juba oma uue sülearvutiga.

Praegu aga maailma kõige ilusamat pühapäeva õhtut, Sitsiilia 35 kraadi on päris hea küll, aga siin jahedas pole ka üldse hullu ja kuna sügis on ilus rahulik aeg erinevalt suvest, mis kiiresti tuleb ja läheb ning kus kõike teha peab jõudma, siis ma loodan, et kõik naudivad seda aega täiel rinnal :)

Ning vastuseks sellele, kes mu blogisse otsingusõnadega "mida teevad värsked paarid koos" jõudis - nad põhiliselt amelevad.

Lucky like a cauliflower ehk valesti kuuldud lood 3

2011-09-15T09:57:00.000+03:00

Kunagi ammu kirjutasin ma kaks postitust, milles rääkisin lugudest, mille sõnad laulja laulus täiesti valesti ütleb... ( http://britiblogi.blogspot.com/2009/05/flying-sausage-ehk-valesti-kuuldud-lood.html ja http://britiblogi.blogspot.com/2009/08/i-have-jedi-son-ehk-valesti-kuuldud.html).

Nüüd on aeg jälle sinnamaale jõudnud, et lauljate hääldamisoskus pole absoluutselt paranenud ning mina pean nende lugude mõtet internetist otsima minema. Osad sõnad, tuleb tunnistada, on originaalis palju ajuvabamad kui need, mida mina kuulen. Siin siis valik viimase aasta valestikuuldud lugusid:

The Pussycat Dolls - "When I grow up"

"They used to tell me I was semen,

until I popped on the TV"

"They used to tell me I was silly,

until I popped on the TV"

Adele - "Rolling in the deep"

"Here's a fire starting in my heart,

Im reaching my fever, bitches, bring me out to the dark"

"Here's a fire starting in my heart,

reaching a fevered pitch and it's bringing me out the dark"

(pildil siis Adele - Rolling in the dip)

Sean Kingston - "Fire burning"

"The funny is who masturbates,

the order is one in every hundred years"

"That body is a masterpiece,

the order is one in every hundres years"

(okei, see on TÕESTI megametsa kuuldud, aga need getolaulud on nii kiired, et enamasti ei saa ma pooltest sõnadest esimese saja kuulamiskorraga aru, ja pealegi, sellised intiimsed asjad on ka alati lauludes sees)

Celine Dion - "My heart will go on"

"You hear - there's no finger feel,

and I know that my heart will go on"

"You're here, there's nothing I fear,

and I know that my heart will go on"

Jennifer Lopez - "I'm into you"

"I'm trippin and I could not get over,

I feel lucky like a cauliflower"

"I'm trippin and I could not get over,

I feel lucky like a four-leaf clover"

Olen siin Sitsiilias ja...

2011-09-12T09:57:00.000+03:00

See postitus jõuab teieni kaunist Sitsiiliast ehk siis oleme Raineriga pisikesel puhkusel. Ning kuna ma mõtlesin, et täiesti postitustevaba see nädal ju ka olla ei tohiks, siis palun - maailma kõige ajuvabamad otsingusõnad, millega siiani jõutud on. Ning mis on veel ajuvabam, on see, et vähemalt pooled neist ongi minu blogipostitustes ära mainitud.

kuidas heegeldada luike

rõõmsad arbuusid

neitsi tähtkuju naine ja saatan - on jah neitsid saatanad, ma ise olen sündind kaalude ja neitsi piiril ja no tunnen ka, et tuleb see saatanlus mu sisse

eesti tissid

teise inimesega petmine pole ju normaalne - aga sama inimesega?

anna andeks - annan!

siis kui meri oleks õlu - siis saaksid delfiiniks

sa tähendad mulle palju, kuid sa ei mõista - proovi siis paremini seletada, kui vabavärsiga

sõbrannal on kõik olemas - ma tean niii hästi mida sa mõtled!!!

vaese mehe kaubamaja - on grossi toidupood

ufo nektariinid

kuidas vahetada autol käike

toidumürgitus arbuusist - on võimatu

roosid pärnus - asuvad minuarust vist rannas? ah ei, see oli laulasmaal...

kapp lõhnama - minul on kapis lavendlikott, mis selle lõhnama paneb.

hollywoodi illuminaadid

inimesed on ikka imelikud küll

hirmul loomad

nõme vastik loll inimene - buduaaris on muidu ka üks teema, kus oma viha välja saab elada...

ning lõpetuseks:

κολιδες με μαλι - jah...

evey fish is coming true aka sünnipäevaks tahaksin...

2011-09-08T17:19:00.000+03:00

Kuna minu sünnipäev nüüd ka enam just mägede taga pole, siis võib vist hakata mõtlema kingituste peale. Olen täiesti teadlik sellest, et umbes 90% soovitud asjadest ma endale kohe kindlasti ei saa, aga ajaga on siiski kogunenud asju, mida ma endale väga tahaksin. Igaljuhul oleksin ma sel aastal rohkem kui õnnelik järgnevate asjade üle (+kõlarid, neid tahaksin ka, aga need pole nii glamuursed, et neist pilti panna):

Minisiga

Ning jah, neid "wähhahahahahahuhuhuhehe minisiga" kommentaare olen ma juba kuulnud, niiet pole vaja end nendega vaevata. Mulle on alati sead meeldinud, minuarvates on röhitsevad sead üleüldse väga armsad ning ma ei söö ka sealiha. Lisaks lasevad nad end veega jahutada, armastavad poris hullata ning hoiavad puhtust. Kusagil internetis oli keegi kirjutanud, et kui seaga hommikujooksu teha, ning sa tema arvates liiga kiirest jooksed, röhitseb ta seni, kuni sa teda järgi ootad. Ning kui värvieelistuste kohta küsida, siis tahaksin ma musta. Ning veel, miniseale oleks heaks sõbraks röhitsev mänguminisiga, ma ühte sellist Rõõmu kaubamajas nägin, ja noh... inimesed mängivad ju ka nukkudega...

(tegelikult ma juba tean, et minisea saamise võimalus oleks mul sel aastal täiesti olemas olnud, aga ma otsustasin, et kuna järgnevatel aastatel pole tema ülalpidamine minu tudengielu juures ilmselt väga võimalik, siis lükkan ma selle edasi)

Simple diary

võite kõik vaadata, mida see endast kujutab - neid müüakse ka näiteks Solarise Apollo raamatupoes ja minuteada ka Rahva Raamatus.

Koalas by Mischief Champion

Hetkel on ta veebipood küll kahjuks maas, aga muidu tahaksin ma väga enda seinale seda joonistust. Nii lihtne, aga nii tõsi.

High-waist elasticated shorts in pink

Kuna kohe varsti saabub veel üks nädal, mil ma lühikesi pükse kanda saaks, siis oleksid need vägagi sobivad.

~~Kummikud~~

~~Tahaks endale uusi kummikuid, mis mu tumesinise vihmakeebi ja läbipaistva vihmavarjuga sobiksid.~~
NALIII! Sest ma võitsin endale Anne&Stiili facebooki lehelt maailma kõige ilusamad Laura Ashley kummikud, mis matchivad mu sooja keebi JA koolikotiga täiesti juhuslikult. Räige vedamine!

Daisy eau so fresh by Marc Jacobs

"Making you blush" strappy wedges in size 9

Eurorahakott

Noh, Stradivariuses on üks kunstnahast heleroosa näiteks...

the best of the best ehk suhete algused

2011-09-02T17:00:00.000+03:00

Suhete algused on maailma parimad asjad üldse. Nii põnev on tagantjärele mõelda, milles ma kunagi täiesti kindel olen olnud, mida ma üldse kellegi kohta, keda ma veel nii hästi siis ei teadnud arvanud olen ja kuidas üldse üks või teine inimene minu südamesse või koju (mitte selles mõttes...) tee on leidnud. Näiteks olin ma talvel täiesti kindel, et ma ühe teatud inimesega mitte kunagi koos olema ei hakka, ning vedasin selle peale isegi oma parima sõbraga kihla. Ning ei, see ei olnud üldse see tavaline paneme-viis-euri-vahele kihlvedu, vaid hoopis sellise kokkuleppega, et kui ma kaotama peaks, tuleb mul oma parima sõbraga gümnaasiumi kevadballile minna. Asi, mille peale ma mitte kunagi kihla ei veaks kui ma endas miljon protsenti kindel ei oleks, sest mulle on alati meeldinud ballieelne ootamine, et kes minuga üldse minna tahta võiks. Veidi aega enne balli tuli aga välja, et mu sõber tunneb mind ilmselgelt palju paremini, kui ma ise, ning ma pidin väga suure häbiga kaotust tunnistama. Tagantjärgi tundub see kõik minu jaoks täiesti uskumatuna - see, et ma üldse kunagi suhte alguses olen olnud, et ma seda inimest sada korda vähem tundnud olen, et ma absoluutselt kõik, mida ma selle inimese ees tegin eelnevalt täiesti läbi olin mõelnud.

Asjade läbi mõtlemisest - iga kord uue inimesega tutvudes sean ma endale eesmärgiks jagada temaga ainult oma parimaid ning täiskasvanulikumaid külgi. Sest kui see vingumine ja imelikud naljad ära võtta, olen ma enamjaolt täiesti normaalne inimene ja tegelikult ei tohiks olla suur pingutus normaalselt käituda ning oma parim mina välja panna. Tavaliselt luban ma siis endale, et ei kritiseeri teisi inimesi, pakun omaltpoolt alati abi, kui seda vaja on, ei kasuta sõna "vihkama" ilmaasjata (kasutan seda liiga tihti, kui miski mulle lihtsalt ei meeldi) ei naera seahäälega ja ei solvu, kui selleks väga otsest ja suurt põhjust pole.

Kõik, mis enamasti juhtub on see, et esimese kuuga tuleb see veidra naeru osa, kuu pärast järgneb tunnete tugevnemine ehk siis seeläbi ka kergemini solvumine (loomulikult ainult siis, kui ma tunnen, et selleks põhjust võiks olla köhh köhh), umbes poole aasta pealt tekib mul tahtmine kedagi väga kritiseerida ja sealt edasi järgneb iga ebameeldiva asja puhul vihkamise väljendamine. Ning ainus, mis heal juhul jääb, on abi pakkumine... kahjuks küll enamasti ainult suurte asjade, mitte näiteks toidu köögist toomise puhul, mis tegelikult pikemas perspektiivis minuarvates isegi olulisem on.

Igaljuhul tekib see mugavustsooni teema - kui ma näen, et ma meeldin inimesele oma põrsanaeruga, siis ilmselt peaksin ma talle meeldima ju ka siis, kui ma natuke laisk/kriitiline/kergestisolvuv või üliemotsionaalne olen. Ja samas ma saan aru, et inimene minu kõrval on koguaeg enamvähem samasuguseks jäänud, tal pole olnud veidraid bipolaarseid tujukõikumisi ega muud tähelepanuväärset. Ja ma ei saagi lihtsalt aru, miks mina see olen, kes alati esimesena mugavaks muutub.

Aga noh, eks need inimeste imelikud omadused olegi need, millesse ära armutakse ju või midagi... Ning õnneks tuleb mul ka vahepeal meelde ennast parandada (küll mitte selle naeru poolest, mis ainult hullemaks muutub) ning tegelikult ma tean, et kui endal on kõik hästi, pole ka seda vihkamise ja kritiseerimise teema aktuaalne - lihtsalt kuna enne pole nii hea olnud, tunnen ma paratamatult harjumusest puudust sellest, mida ma enne tegin (ehk siis antud juhul kellegi teise kritiseerimisest). Laiskust annab õnneks samuti ravida ning üliemotsionaalsus... tuleb ja püsib lihtsalt suurte tunnetega.

Aa, ja sellest kojujõudmisest veel täpsustavalt ka, et minu jaoks on kohutavalt raske lasta kedagi esimest korda enda koju, sest see räägib nii palju minu kohta ja on minu kindlus ja turvaline koht ja kui ma kellegi ikkagi siia lõpuks kutsun, on see väga väga suur asi. Lihtsalt huvitav on mõelda, kuidas mõni uus inimene tuleb siia palju kiiremini, kui mõni pikaajalisem sõber. Ja seda, miks see nii on, on ülimalt raske seletada.

giveaway võitja!

2011-09-01T08:29:00.000+03:00

Head esimest septembrit kõigile koolilastele ja teistele lihtsalt ilusat sügise mitteametlikku algust (sest ametlik algus on minu sünnipäeval 23. septembril kell 12.04, eksole)!

Plaanisin küll täna hommikul magada vähemalt üheksani, et veel viimasest hommikust maksimum võtta, aga ärkasin siiski kell 8. Ja mõtlesin siis, et peaks oma blogi giveaway auhinna ka välja loosima. Lugesin kõik osalejad ja nende hääled kokku (väga ränk töö, mul läks vähemalt 3 korda sassi...) ja sain kokku 232. Suur suur aitäh kõigile, kes linki levitasid ja osa võtsid - teie kommentaare oli väga armas lugeda ja mul polnud tegelikult õrna aimugi, et nii paljudele mu blogi meeldib. Aitäh! :)

Aga nüüd võitjast. Loosisin selle random.org'i abil, ning tulemust näete siin:

Ning 26. kommenteerija (arvestades ka kõiki linke) oli inimene, kes kommenteeris nii:

Kaisa Lumiste
kaisa.lumiste@gmail.com

Üks mu sõbranna linkis ammu-ammu mulle sinu blogipostituse koorekakaost (siiani kasutan seda väljendit, muide!) ning mulle hakkas su kirjutamine kohe meeldima. Pärast seda lugesin kõik su postitused algusest lõpuni läbi ja nüüd olen üks su vägagi lojaalsetest jälgijatest!

http://tegelikkus.blogspot.com/2011/08/tsekkige-seda-blogi-httpbritiblogi.html

https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=137136903043346&id=1730485931

Palju palju õnne, saadan sulle ka kohe ka e-maili! Ning kõigile teistele veelkord suur suur aiäth! :)

august x5

2011-08-29T12:52:00.000+03:00

*Meeldetuletus lugejatele - käimas on giveaway 200 jälgija puhul, milles osalemise kohta saad infot siit: http://britiblogi.blogspot.com/2011/08/200-jalgija-giveaway.html*

Oma reedeste postituste jaoks ma ideed veel saanud ei ole, aga vanu pilte vaadates tulin ma mõttele nendega midagi teha. Blogija niotillfem on ka midagi sarnast teinud, ehk siis - minu augustikuu viimase viie aasta jooksul.

Üldse tuli päris karm retro peale, kui ma neid pilte otsisin ja vaatasin - paljud pildid ei kannata üldse blogivalgust, mõned on lihtsalt nii imelikud, et ei oskagi midagi öelda, aga enamustega tuli peale lihtsalt täielik nostalgia. Soovitan kõigil oma vanades piltides tuhnida... leiab ilmselt väga palju huvitavat.

2007

Aastatel 2005-2007 oli Go live kõige populaarsem üritus teismeliste seas üldse. Ma ei sallinud absoluutselt mitte ühtegi esinejat mitte ühelgi aastal, aga juba see, et su vanemad sinna üldse minna lubasid ning see, et sa seal oma tuttavaid näha ja mõttetuid asju osta said oli rohkem kui piisav. Ja muidugi ka see, et seal tasuta õhupalle ning käepaelu (ja hilisematel aastatel ka Kanye prille) jagati oli lihtsalt uskumatult lahe. Ja neoonkollane Smardi käevõru oli kõige eksklusiivsem aksessuaar üldse.

Samal aastal juhtus veel üks väga tore asi ehk siis võtsime me endale koera. Mu perekond loovutas peale pikka heitlust mulle nimevalimisõiguse ja tänu sellele sai tema nimeks Naomi. Umbes 9 kuu pärast läksime temaga tema elu esimesele ja viimasele koertenäitusele, kus teda igat pidi kiusati, ja nähes nii väikest koera nii kurvana otsustasin ma, et Naomist ei saa mitte mingil juhul näitusekoera. Praegu on ta maailma kõige sõbralikum koer ja sellist hüääninägu, nagu pildil, teeb ta ainult siis kui teda põrandal lamades lõua alt kõditada.

See pilt on tehtud õhtul, kui me Merilyga kahekesi tema korteris olime ja ta mind teed jäätisega jooma õpetas. Põhimõtteliselt istusimegi tekkide sees tema rõdul, vaatasime tähti (romantika) ja jõime teed. Selle õhtu ülejäänud pildid kuuluvad samuti kategooriasse "ei näe kunagi blogivalgust", niiet saigi sealt kaustast kõige neutraalsem välja valitud.

2008

Üks maailma kõige patriootlikumaid tundeid siiani oli mul tõenäoliselt Öölaulupeol. Olin seal oma tolleaegse poisi ja isaga, ja kuigi olukord oli kergelt awkward, suutsin ma seda ikkagi nautida. Seda osa, mis peale keskööd tuli, ning kus praegused poplauljad esinesid, kuulasin ma autos teel koju, ja see on mul siiani väga ilusa kojusõiduna meeles.

Samal suvel käisin emaga kahekesi Suurbritannias. Ning nagu seal kombeks, sadas enamvähem kogu aja vihma. Pidime minema viskama ühed püksid ja kaks paari kingi. AGA seeeest sain ma näha Loch Nessi koletist, hulgaliselt punaseid telefoniputkasid, imeilusaid külakesi ja tõelist Bed&Breakfast majutust. Ning sellelt reisilt ostsin ma endale maailma kõige ilusama suure kuplikujulise läbipaistva vihmavarju, mille üle absoluutselt kõik lennujaamas naersid, kui see pagasiliinile ilmus. Haters did hate, aga mina ei saanud enam kunagi vihma käes märjaks.

2009

Kõige lahedam reis Eestis, mis mul siiani olnud on, oli Vilsandi saarele 2009. aasta suvel. Olin siis parajasti väga haaratud raamatust "Inglid ja deemonid", niiet absoluutselt kõik mu ümber muutus hirmutavalt müstiliseks. Samal reisil käisime ka hülgeid vaatamas ja sõime maailma parimat lõhesuppi, ning öösel toodi meid järelkäruga meie ööbimiskohta. Sellel ööl oli maailma kõige ilusam taevas (ja mina ei saanud magada, sest ma kujutasin ette, kuidas illuminaadid mulle järele tulevad).

Natuke hiljem käisime Merilyga esimest korda kahekesi pikemat aega Helsingis. Külastasime erinevaid vintage poode ja kirbuturge, sõime end segi ja tegime ka ühe kohustusliku kultuuripäeva. Pildil on väga õnnelik Britt, sest ta oli just ostnud endale pabernuku nimega Iiris, kellele erinevaid riideid selga sai proovida.

Merily 16. sünnipäeva tähistasime tollel aastal Radissoni viimase korruse restoranis kokteile juues, ning sealt alates armastan andunult Shirley Temple'i kokteili.

2010

Eelmisel suvel käisime emaga Soomes külas tema sõbrannadel. Ühel tema sõpradest elas aias räigelt suur siilide perekond, kes toitusid kassitoidust ja olid väga sõbralikud. Paitasin elus esimest korda siili ja veetsin enamuse külasolemisajast nendega tegeledes.

Ja siis avati Katusekino! Käisin seal vähemalt viis korda, et ära vaadata kõik filmiklassika, mida ma senini näinud polnud - Pulp Fiction, Ristiisa, Breakfast at Tiffany's ja enda praegune lemmikfilm Dark Habits. Katusekino oli ilmselt minu üks lemmikkohti tol suvel ja nii palju filme pole ma samuti nii lühikese aja jooksul veel kunagi vaadanud.

Suve lõpul käisin Korsikal ja Sardiinial. See pilt on tehtud rikaste sadamalinnas Portofino, kust ma endale tuppa suure postermaali ostsin ning kus me reisi jooksul esimest korda kohutava paduvihma kätte jäime. Aga linn ise oli väga väga ilus.

2011

Selle augustikuu pilte on kõik blogilugejad juba enamuses näinud, aga on ka veel mõned, mida ma siin ei jaganud. See pilt on ainus, mis pole tehtud millestki söödavast või joodavast, ning need kõhnad inimesed püüdsin ma pildile Tallink Spa juures oleva posti pealt. Ehk siis mina ja minu imeilusad ülikõhnad sõbrad.

Kaberneeme OKO restos sõime Raineriga grillsiiga, mis oli maitsestatud millegi täiesti tundmatuga. Hiljem kodus jõudsime jälile, et tegu oli kappariga, ja vähemalt mina olin küll vägagi üllatunud, et ma mitte kunagi varem kusagil sellist asja proovida pole saanud. Aga grillsiig ise oli mega mega hea.

Ühe sünnipäevaõhtu shotid Nooruses. Sünnipäevalapse nimi oli Triinu, aga kuna Pornotriinu kokteil liiga ilmselge tundus, läks käiku hoopis midagi muud... mille nime ma kahjuks ei mäleta.

Ning ühel üksikul hommikul sõbrannat oodates istusin ma Reval cafes ja sõin neljaviljaputru moosiga. Isegi puder, mis niigi alati tehes kohutavalt hea tuleb, on väljas süües delikatessi moodi. Ehk siis maitses ülimalt hästi ja koos chai lattega veelgi paremini.

Pildid on tehtud minu, Merily ja mu ema poolt.

täna on reede

2011-08-26T16:28:00.000+03:00

*Meeldetuletus lugejatele - käimas on giveaway 200 jälgija puhul, milles osalemise kohta saad infot siit: http://britiblogi.blogspot.com/2011/08/200-jalgija-giveaway.html*

Täna on jälle reede, aga tavapärast reedest pildipostitust ma sel nädalal ei tee, samuti ei tule sarnast asja enam lähiajal. Tüdinen kõigest, mis nädalast nädalasse kordub päris kiirelt, ja seetõttu otsingi ma nüüd reedesteks postitusteks jälle uusi ideid. Ehk siis palun kõigi lugejate abi, kes aidata tahaksid - mis oleks see, millest oleks võimalik kirjutada iganädalaselt ning mis teile huvi pakuks? Oodatud on kõik ettepanekud ja ideed! Ühe variandina mõtlesin ise, et kui kedagi mingist kindlast teemast lugemine huvitaks siis võiks ta mulle seda kommentaarides mainida. Kunagi oli mul ka see "soovita teemat, millest kirjutada" kastike, sinna tuli isegi päris palju ideid ning midagi sarnast on mul ka praegu mõttes. Igaljuhul - kui kellelgi midagi pähe tuli, võib seda julgelt kommentaarides mainida.

Veel - parooliga postitamist lähiajal veel ilmselt ei tule. Otsustasin oma deemonitega kusagil mujal, kui oma blogis võidelda (näiteks mõnes võitluskunstitrennis, tuleks ka öistel tänavatel jalutamisel kasuks), ning ilmselt on osad asjad vastupidiselt minu arvamusele tegelikult ikka veel liiga värsked, et neist siin niimoodi rääkida. Niiet kõik need 12 inimest (:D), kes parooliga postituste avaldamisega päri ei olnud - teie rõõmuks lükkub asi edasi selle ajani, kui ma lihtsalt enam asju endas ei suuda hoida ja ühe suure õnnetu - vihase - pettunud postituse teen.

Ja kes veel märganud ei ole, siis paremal küljeribal on nüüd pildike, millele vajutades saab minu endisele ehetemüügi kodulehele, mille ma nüüd galeriiks ümber muutsin. Kuna enam ma ehete valmistamisega ei tegele, aga oma eelnevate saavutuste üle siiski natuke uhke olen, siis mõtlesin, et ehk meeldiks neid veel kellelegi peale minu vaadata. Mõni üksik ehe on ka veel ostmiseks olemas, niiet kui midagi kindlat huvitab, võib alati küsida.

Ja nüüd kõigile neile, kellel mõni põnev blogipostituse idee olemas on - jagage seda kindlasti minuga ka :)

angry birds (ning ei, mitte see telefonimäng, kuigi see on ka hea)

2011-08-25T13:43:00.001+03:00

*Meeldetuletus lugejatele - käimas on giveaway 200 jälgija puhul, milles osalemise kohta saad infot siit: http://britiblogi.blogspot.com/2011/08/200-jalgija-giveaway.html*

Mõni päev lihtsalt sakib. Räigelt!!! Täna pidi olema päev mil ma teen ära kõik toredad asjad, mis ma ajapuuduse tõttu edasi olen lükanud ehk siis värvin juukseid ja koristan, hängin oma koeraga ja magan. Rumal, rumal mina...

Esiteks algas kõik sellest, et mu kõht valutas *teatud asjade* pärast nii räigelt, et ma ei saanud rahulikult pühenduda oma elu esimesele vabatahtlikule korvpallimänguülekandele. Tavaliselt lähevad ju kõik maailma naised kõhu rahustamiseks kuuma vanni või kuhu iganes, kui neil kõht valutab (that's what cosmopolitan said 4 aastat tagasi) aga mina ei saa, sest Sakku pole nende 17 aasta jooksul, mil ma siin elanud olen, ikka veel korralikku ühisveevärki ehitatud ning seetõttu pole siin võimalik vannis käia. Kuigi meil on vann. Ning iga kord, kui ma sellel teemal virisen (u 2 korda aastas) ütleb mu isa, et meil ju on vann, mine sinna, ja siis ma lähengi ülesse vannituppa ja istun vanni, mis on selle ajaga madratsite ja tekkide hoiupaigaks muutunud, vaatan vihaselt akna peal olevat klaasivärvidega tehtud END VANNIS PESEVAT konna, mille ma 3 aastat tagasi, kui me vanni heas usus ostsime, valmis tegin ja haletsen end ja oma kõhuvalu. Enamvähem nagu spaas, kus saab end haletseda kulutatud rahasummade pärast.

Siis jalutasin ma umbes öösel kella kahe ajal koju ja tundsin, et ei saa nagu hästi kõndida, sest vasak jalg ei paindu kõndimiselt sealt, kust ta peaks (ehk siis päka juurest) ja teeb täiega haiget. Mida iganes, vigased mehed on ka ju seksikad või midagi, selle elan kuidagi üle (ja üleüldse on mul kombeks tavaliselt öösel magades terveneda). Magades... oh mind. Igaüks peaks ju teadma, et kui sul kõik kohad valutavad ja sa juba diileridoosi valuvaigisteid ära oled võtnud ning selle mõjule enam loota ei saa, siis pole lihtsalt võimalik magama jääda, ning sa saad veeta mitu kaunist tundi mõeldes sellele vargale, kes viimase paari nädalaga siin samas lähedal pooled autod ja garaažid tühjaks on teinud.

Ja siis tuleb hommik. Ja saab lõpuks juukseid värvida. Ja mingil imekombel tähendab keskmine pruun värv pakil seda, et su juuksed lähevad süsimustaks... just sellel korral, kui sa oled otsustanud ainult juuksejuuri värvida :)))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))

Juuste värvimine on kõige nõmedam asi mida ma tean!!!!!!!!!! See läheb alati valesti, mul on vist umbes 100 värvimiskorra ajal olnud kaks korda, kui ma olen saanud täpselt soovitud tulemuse, kõik ülejäänud korrad on olnud nagu see siin praegu ja ma tõesti ei ütleks, et ma igal korral midagi valesti teen! Nendel juuksevärvifirmadel on lihtsalt vandenõu ja nad tahavadki, et kõik metsa läheks, et mul veel nende blondeerivaid või mis iganes toone ka vaja läheks.

Aga õnneks! käisin ma juba hommikul poes ja postkontoris ära ja ei pea nüüd enam kusagile minema, ning maailm ei saa mind iial sellisena nägema.

Aga sellest veel parem on see, et värvi mõjumist oodates lõikasin ma endal peaaegu sõrme otsast ära ja saan nüüd vabalt minna para IT-olümpiale, sest ma olen selle viimase poole tunniga saanud absoluutselt vilunuks postituse kirjutamises ilma nimetissõrmeta. Siit voodist ma nüüd igaljuhul enam lähitundide jooksul ei liigu.

morsekoodid aka kuidas ma endale läpakat valin

2011-08-23T09:44:00.000+03:00

Ma siin siis nüüd mõtlesin, et kuna mu sünnipäev kohe varsti käes on ning ma tean, et võin sellel aastal endale sünnipäevaks sülearvuti valida, siis ehk oleks õige aeg seda otsimistööd tegema hakata.

Mul tegelikult ka ei ole mingisuguseid ulmelisi kriteeriume, ma lihtsalt tahan, et:

- ta ise mu piltide töötlemise kallale ei asuks (stiilinäide)...

- ta laseks mul üheaegselt korraga kasutada nii msni kui ka internetti (OH NO)

- ta kaas ei kukuks ükskõik mis nurga all seistes kinni (okei, see on minu bad, ma ise olen selle ära lõhkunud ja lasknud pärast poltidega kinni panna)

- et ta DJks olemist minu iTunesi muusika peal ei harjutaks

- ja et ta teeks natuke vaiksemat häält kui need teetööd, mis praegu meie tänaval on.

Ehk siis ma ei taha üldse mingeid väga special omadusi, ma pole nõudlik kasutaja (nagu Euronicsi koduleht ühe võimalusena välja pakub) - ma tahaks lihtsalt et ta kogu aeg kokku ei jookseks. Peaks ju olema ülilihtne midagi sobivat leida, samas aga ei saa ka väga uisa-päisa valikut teha, sest järgmise arvuti pean ma endale ilmselt juba oma raha eest ostma ja ma üldse ei tahaks teha seda varem, kui viimasel võimalusel.

Okei, valikus on soovituste põhjal HP ja Delli sülearvutid (ning ei, Apple'ist ei taha ma midagi kuulda, sest ma olen liiga ära harjunud oma tavalise operatsioonisüsteemiga ja ma pole seda tüüpi inimene, kes millegi uuega harjub, mul oli isegi siis raske kui ma Win98'lt XPle üle pidin minema, uskuge mind). Palun appi oma meesgeeniuse, sest olen ise palavikus ja suudan aru saada veel vähem, kui tavaliselt. Koos vaatame välja mõned arvutid, mis hinna ja kõige muu poolest sobida võiks. Lähen enam-vähem rahulolevana magama.

Hommikul ärkan ülesse ja mõtlen, et noh, võik siis ju ise ka veel natuke neid arvuteid vaadata. Sest kui tema neid parameetreid nagu raamatut luges, siis äkki saan mina ka midagi aru.

15.6 HD (1366X768) WLED Glare, Core i3-2310M 2.10GHz/3MB, nVidia GF GT 525/1GB, 2+4GB DDR3-1333, SATA 640GB 5400rpm, 8X DVD-/+RW, WLAN 1702 802.11b/g/n + Bluetooth v3.0+HS Card, Win7 HP 64bit/ 2xUSB3.0 / 1xUSB 2.0/ 1xUSB2.0(eSATA)/ HDMI/ VGA port/ 8-in-1 Card reader/1M HD Camera/6 cell batt/2.44Kg/ Eng Numeric kbd

okei... kusagil peab ju ka tootekirjeldus olema, kus igale sõnale mingi seletus leidub...

Ekraan:	14.0" High Definition LED (1366x786) Display with TrueLife
Protsessor:	Intel Dual Core T4400 (2.2GHz/800Mhz FSB/1MB cache) Intel Cantiga GM45 Chipset
Mälu:	4 GB Dual Channel 800MHz DDR2 SDRAM (1x2048MB + 1x2048MB)
Kõvaketas:	160GB 5400rpm SATA hard drive
Graafika:	Intel Integrated Graphics Media Accelerator X4500HD
Heli:	4-Watt Integrated Stereo Speakers
Wifi:	DellTM Wireless 1397 802.11g Half mini-card
CD seade:	8x DVD-ROM DVD+/-RW with Dual Layer8 DVD+R write capacity
Klaviatuuri paigutus:	US/UK
Pordid:	(3) USB 2.0 compliant ports, Integrated network connector 10/100 LAN (RJ45), 34mm Express Card slot, VGA Port, AC adapter connector, Audio jacks (1 line-out, 1 Mic-in), 7-in-1 Media Card Reader

olgu, ma siis googeldan, ehk tuleb mõni täpsem seletus...

Ilmselt tuleb siis asjale naiselikult läheneda.

Valin lihtsalt Euronicsi kodulehelt välja vahetatava arvutikaane, sest lisaks sellele, et arvuti suudab rõõmustada mu aju, peab see rõõmustama ka mu silmi (ja panema kõik teised mind kadestama, muhahahaha). Ning pildid on asjad, millest ma saan aru, nad ei sisalda koode, nad lihtsalt on või ei ole ilusad.

Õnneks peaks antud kaanega sobima vaid üks kindel arvutimudel. Niiet järgmiseks panen selle hinnavaatluse otsingusse, et leida selle kõige odavam müügikoht.

loetelu jätkub x tonna miljonit erinevat varianti sellest arvutist = olen tagasi salakoode lugemas.

Okei, vahet pole, mu praeguse läpaka kaas on selle postituse kirjutamise jooksul mulle ainult 7 korda sõrmede peale kukkunud (3 korda aevastamise pärast, 4 korda lihtsalt... maa külgetõmbejõu tõttu), ma arvan, et ma saan sellega ka hakkama. Või siis lihtsalt saadan selle nimekirja oma IT-mehele ja ütlen talle, et ta midagi lihtsalt välja valiks. Sest lõppudelõpuks on läpakate eluiga nagunii ainult neli aastat ning miks selle valimisega üldse nii palju vaeva näha, vahet ju pole, ma nagunii pean nende samade probleemidega varsti jälle tegelema hakkama.

Ühesõnaga, tehnika sakib. Ja kui mu 5 aastat vana iPod nüüd veel ka katki peaks minema, siis ma ei tea, ma arvan et ma lihtsalt loobun siis asjade kasutamisest.

Ja üldsegi, isegi Tamagotchid töötasid vanasti kindlamalt kui praeguse aja läpakad! Nende puhul said sa vähemalt ise valida, millal sa neil surra lased (näiteks siis, kui sa ööseks sõbranna juurde minnes oma Tamagotchi koju jätsid ja ta ööga meie seast lahkus, okei, siis sa küll ei valinud päris, aga vahet pole, nad ärkasid järgmisel päeval uuesti ülesse). Ja nende parandamine ei maksnud 90 eurot.

Take this, laptop!!!

EDIT: Käisin nüüd Euronicsi poes ära, viskasin müügimeestega paar nalja ja otsustasin peale selle kaane katsumist, et pekki see sisu, kui mul selline kaas on, kannatan ma kõik välja.

mr ja mrs rightidest

2011-08-20T22:14:00.000+03:00

*Meeldetuletus lugejatele - käimas on giveaway 200 jälgija puhul, milles osalemise kohta saad infot siit: http://britiblogi.blogspot.com/2011/08/200-jalgija-giveaway.html*

Mul on päris mitu päris head sõbrannat kes on juba pikemat aega suhtes. Ja siis on mul veel umbes samapalju teisi sõbrannasid, kes pole kas üldse või pikemat aega kellegagi suhtes olnud ning ei arva ka, et selline õnn, nagu kellegi leidmine neile lähiajal naeratada võiks.

Ükskord ma siis arutasingi ühe oma meessoost sõbraga seda, et kui veider see ikka on kuidas nii paljud ei usu, et nad kas lähiajal või üldse kunagi kellegagi koos saavad olema. Absoluutselt kõik mu sõbrannad on kohutavalt ilusad, targad ja huvitavad ning need, kes kellegagi koos ei ole, on nii minu kui teiste teada väga mitme inimese huviorbiidis. Ja nad teavad seda ise ka väga hästi. Aga nad on kindlad, et isegi kuigi need inimesed on miljon protsenti väga toredad, siis nad siiski ikkagi ei ole need "õiged" ja ootavad just seda kes neid niimoodi jalust lööks, et nad peaga vastu põrandat kukuksid, aru kaotaksid ja räigelt ära armuksid.

Ilmselt on asi minus, et ma neid ei mõista, sest mul pole endal kunagi olnud seda tunnet, et kusagil on see üks ja ainus õige inimene, lisaks pole ma ka kunagi esimesena ära armunud (kuigi ka see võib veel tulla, niiet võib-olla räägin ma liiga ennatlikult). Sest ma kahtlen tõesti väga, et ma klapin ideaalselt ainult selle ühe inimesega, tunnen temaga seda erilist sidet ja tahan temaga koos olla. Vaevalt, et ma nii eriline olen ning vaevalt, et seda on ka enamus teisi inimesi - mulle meeldiks ikkagi mõelda, et minuga sarnaseid on rohkem, kui üks.

Lisaks arvan ma seda ka kogemuse põhjal - ma tunnen juba praeguseks vähemalt kolme inimest, kelle iseloomud on sellised, et ma suudaks nendega vabalt väga väga pikka aega koos olla. Neist juba kaks elab minuga sama ruutkilomeetri peal. Kui maailmas on olemas see üks ja õige, siis kui tõenäoline see on, et ta siin samas elab? Kui tõenäoline see on, et ma ta üleüldse oma elu jooksul ülesse leian? Imeväike. Juhustesse ma vahepeal isegi usun (sel suvelgi pääsesin tänu ühele suuremast jamast), aga ma ei ole kindel, kas ma suudaks usaldada juhust leidmaks seda inimest, kellega terve elu koos olla. Ja kui juba siinsamas on kaks inimest, kellega ma klapiksin, siis äkki on neid sobivaid veel rohkem? Ma usun küll.

Ma pole kunagi olnud vaba olles kellessegi nii armunud, et ma ei suudaks teiste poole vaadata või mingit muud varianti kaaluda. Ja ma pole isegi suhtesse astudes korra päris kindel olnud, et kas ma ikka truly madly deeply in love olen. Aga selle pärast tulebki vahepeal usaldada südant - kui mõtled küll, et sellest midagi välja ei tule, aga miski nagu sunnib, siis tuleb seda ikka teha. Esimesel silmapilgul armumised võivad ka olemas olla, aga mina oma silmi ei usalda, nad on päris tihti vesised (ja praegu sügelevad nohu tõttu räigelt), ma parem usaldan südant. Ja kui ei vea, siis saab jälle kindlam olla, et kusagil ikkagi on veel neid õigeid ja see suhe oli lihtsalt nagu loterii, kus sa oma piletiraha tagasi võidad - rahaline seis jääb samaks, aga kogemus on jälle olemas. Või siis nagu see sama loterii, aga jääd piletirahast aka osast oma südamest ilma (kogemuse saad ikkagi), ning järgmisel korral saad peavõidu.

(Ja kui sa ikkagi kindel oled, et see üks ja ainus olemas on, siis ei ole ju üldse põhjust kurb olla et sul kedagi praegu kõrval pole. Sest siis on saatus ja juhus ja lõpuks leiate te üksteist ülesse ja on ju teada, et oodates muutuvad asjad ainult paremaks. Niiet lahinguid võib kaotada, aga sõja, ma usun, võidab enamik (ja pealegi, sõjafilmides on ka alati kuumad mehed (ja naised), niiet ma usun, et isegi lahingud tulevad päris kenasti kasuks ISEGI kui sealt seda elulõpuni kestvat suhet ei leia. Wink wink)).

pilt: tumblr.com

Shoetalki ka natuke

2011-08-20T11:46:00.000+03:00

*Meeldetuletus lugejatele - käimas on giveaway 200 jälgija puhul, milles osalemise kohta saad infot siit: http://britiblogi.blogspot.com/2011/08/200-jalgija-giveaway.html*

Noh, need minu ülimalt kaua otsitud ja lõpuks kaks aastat tagasi leitud oxfordid seisavad mul nüüd kapis juba pikemat aega. Mõtlesin, et äkki peaks neid siis näiteks müüa üritama, kuna tegelikult olen ma neid suhteliselt vähe kandnud ja nii edasi. Sügis ka tulemas ja... Ma siis igaks juhuks ikka proovin.

Suurus on mu oxford heels'idel 40, kontsa kõrgus 9 cm, sisetald 24,5 cm. Ostetud on need Stradivariusest, kantud kuni 15 korda. Piltide pealt peaks kõik vead näha olema, kontsaplekk on ka ainult tagantpoolt veidi kulunud.

Ostsin vist umbkaudu 35-40 euroga, nüüd tahaksin nende eest 17+postikulu.

Kirjutada võib siia kommentaaridesse või meilile britt23@hot.ee

minu nädal piltides 3

2011-08-19T09:57:00.000+03:00

*Meeldetuletus lugejatele - käimas on giveaway 200 jälgija puhul, milles osalemise kohta saad infot siit: http://britiblogi.blogspot.com/2011/08/200-jalgija-giveaway.html*

Ma üldiselt ei ole selline elu-on-nii-hea-ma-olen-kõigega-praegu-rahul inimene. Sest alati on midagi, mis saaks paremini olla, vahel pole ma lihtsalt enda hakkamasaamistega okei ja midagi on alati kusagil valesti. Aga praegu... oh jumal... ei saa ma tõesti millegi üle kurta. Ning täna hommikul sain ma ühe väga hea uudise veel ka, millest kuulete/näete võib-olla järgmise reede pildipostituses. Selline tunne, et maailma lõpp vist täitsa tulebki, sest pidi ju olema nii, et lõpus on kõik okei, ja kui ei ole, siis järelikult pole see lõpp... või midagi sellist.

Aga nüüd pildid minu nädalast (sel korral kuidagi veidrate proportsioonidega, aga pole hullu, mu arvuti töötleb hetkel ise mu pilte, remiksib lugusid ja teeb muud pahandust, niiet ma üldse ei imesta):

Eelmisel nädalavahetusel tegin süüa. Täpsemalt siis seenekastet ja kartuleid ning saavutasin taseme "kõige parem endavalmistatud kaste so far". Üldse olen ma selle suvega avastanud, et kui süüa seeni ja kala, siis ma liha põhimõtteliselt ei vajagi. Kuidas ma selle jälile küll varem ei jõudnud...
Nädalavahetusel ostsin giveaway jaoks asju ja esmaspäeval panin selleteemalise postituse ülesse. Seni on kogu tagasiside nii tore olnud ja nii palju blogilugejaid (iga päev üle tuhande) pole mul ka siiani veel püsivalt kunagi olnud. Suur aitäh kõigile :)
Esmaspäeval oli siis see päev, mille tõttu ma viimased kuu aega rahulikult lõbutseda pole saanud ehk siis minu esime katse ARKi sõidueksamit sooritada. Kuidas mul läks ja kõigest muust samateemalisest saab loodetavasti blogist lähiajal lugeda!
Esmaspäeva õhtul käisime Katusekinos vaatamas gei- ja lesbifilmi "Veepiisad tulistel kividel". Noh... ütleme nii, et kui ma arvasin, et ma olen varem ikka väga veidraid filme näinud, siis ma eksisin. Ma pole mitte kunagi midagi sellist näinud. Huvitav film, aga ma ise eelistaksin natukene rohkem reaalsusega kooskõlas linateoseid (ja kes seda näinud on, siis mitte selliste suhete poolest, see võib kõik vabalt toimuda, aga vaevalt, et keegi oma poisi surmale nii reageeriks, nagu seal filmis).
Teisipäeval võtsin ennast lõpuks kokku ja kulutasin poodides natuke oma raskelt teenitud Hollywoodi raha. Kuna viimasel ajal on mul tekkinud mingisugune tõrge teksade vastu (ehk on asi selles, et Zaras proovitud viiest paarist polnud mitte ükski täpselt selline, nagu peaks, või selles, et ma ei saa kunagi aru mis värvi teksad on, või selles, et nad kuluvad ära, või hoopis selles et ma tahaks tegelikult ühtesid hästi heleroosasid teksasid, aga ei saa...), siis otsustasin ma, et tavalise pikkusega teksade kasuks ma enam ei otsusta ja muudan kasvõi midagi oma ostuharjumustes. Sain hakkama, olen rõõmus!
Noh ja siis ükspäev sain ma ühe üllatuse... oma wishlistist. Helelilla OPI küünelaki mis on nii ilus ja sobib kõigega ja ei kulu maha ja üldsegi. Kaamera mul aga kahjuks lillat tooni välja ei võta niiet... kujutlege ise, milline see päriselus olla võiks.
Kolmapäev oli juba teist nädalat tavalise igava "murrame-nädala-selgroo päeva" asemel pensioniealistele kohaselt Lotokolmapäev. Ehk siis otsustasime Raineriga oma õnnele võimaluse anda ja sel korral läks isegi paremini, kui eelmisel nädalal. Bingo lotos jäi meil vaid 7 numbrit puudu täismängust (eelmisel nädalal siis 17) ja Viking lotoga oleksime ka peaaegu kõige väiksema summa võitnud... Nüüd on meil uus siht silme ette püstitatud: Super Summi õnnerattaloosi pääseda. Siis, ma arvan, ei ole siin elus enam midagi saavutada jäänud...
Eile käisime Raineriga selle suve jooksul esimest korda korralikult rannas (jah, ma tean...). Ja terve aja paistis lauspäike samal ajal, ku mõnel pool kivisuurust rahet sadas. Käisime Valkla rannas, kus polnud peaagu ühtegi inimest, ilm oli hea ja eriti toredaks tegi asja see, et pärast viidi mind sööma Kaberneeme restosse OKO. Oh jumal... sõime lambasigareid, grillsiiga ja lõhepastat, jõime mustsõstra-nõgese teed ja mojitot ning magustoiduks saime puuokste küljes rippuvat suhkruvatti ja pontšikuid. Ning tagasisõiduks polnud autot vajagi, sest kojuveeremisega ei tekkinud mingisugust probleemi.
Ja öisel tagasisõidul oli taevas täpselt selline apelsin ft mustikad - "Paneme sind tahtma teha imalaid pilte taevast" värvi. Aga noh, las ta siis olla, vähemalt pole mul peegelkaamerat selliste asjade jaoks antud, jumal tänatud...

imelikud asjad 2

2011-08-16T19:04:00.000+03:00

*Meeldetuletus lugejatele - käimas on giveaway 200 jälgija puhul, milles osalemise kohta saad infot siit: http://britiblogi.blogspot.com/2011/08/200-jalgija-giveaway.html*

Peaks veel vist nendest imelikest asjadest rääkima, nagu ma lubasin. Noh näiteks veel natuke minu obsessiiv-kompulsiivsest häirest.

Asjad ei tohi kunagi olla üksikud. Ja ma ei mõtle siin seda, kui nad mul kodus vedelevad, sest siin on palju üksikuid asju ja nad on kõik koos ikkagi paarides või gruppides või kus iganes. Aga näiteks kui ma väljas olen ja parajasti õgin (nagu mul ikka kombeks on), ning kusagilt midagi maha peaks kukkuma (ja maa on nii must, et ei kehti ei 5, 50 ega isegi mitte 500 sekundi reegel (viimane on eriti laiskadele inimestele, nagu mina)) siis noh, on nii... et ta peab endale sõbra saama. Ehk siis kas ma teen ta pooleks (paljunemine pooldumise teel, nagu Muumidel) või kukutan kogemata veel ühe maha. Ning jah, see kehtib kahjuks ka mingite infinity sügavusega esikurestide vahele kukkunud ühesendiste kohta, niiet see põhimõtteliselt mõjub mulle väga laastavalt... Aga ma usun, et kõik maailmas elab, niiet halloo - kui sina kuristikku kukuksid, siis kas sa ei tahaks, et seal keegi koos sinuga oleks?

Kuna söömine mulle juba nii hingelähedane on, siis on mul ka selleks eriline viis, mis rakendub küll ainult kommidele ja puuviljadele, aga teeb siiski põnevaks iga söögikorra. Näiteks mandariini süüakse nii (kõik tegevus toimub suus, käsi ei kasutata), et esmalt tuleb mandariinilt eemaldada see läbipaistev valge nahk, siis teravamast tipust need ribad, mis mandariini kinni hoiavad ja siis võib ära süüa need tilgakujulised üliväikesed mandariinitükid. Viinamarjadega sama lugu - see tuleb suus eelnevalt ära koorida. Linnupiimakommide söömist alustan ma pealt, eemaldades pealmise šokolaadiplaadi, siis kõik külgmised, ning seejäral the challenge - alumine plaat, mis tavaliselt ühes tükis ära ei tule. Peale kommi vabastamist võib selle ära süüa. Mesikäpakommi söön ma kihtide kaupa, šokolaadinööpidel eemaldan kõigepealt need värvilised kaunistused (loomulikult sulatamise teel) ja Raffaellod ei lähe kunagi ühes tükis suhu. Ikka järjekorras kookoshelbed-vahvlipall-kreem-mandel. Soolast toitu seevastu söön ma aga igat pidi segamini ja ei hooli absoluutselt, kuidas see mu kõhtu jõuab.

Mis siis veel... kaks huvitavat kommet on mul ka. Mõlemad seotud hammaste pesemisega. Esiteks siis see, et maailma parim koht hammaste pesemiseks on duši all. Esiteks saab siis kohe peale pesus käimist vannitoast ära minna, et mitte seal selle antarktikatemperatuuriga külmetada (sest kuidagi on seal alati peale dušši jääkülm, ning see on ka põhjuseks, miks ma tavaliselt enne poolt tundi duši alt väljumast keeldun) ja teiseks on see lihtsalt mõnus - vesi masseerib selga ja samas saad igale poole hambapastavahtu ajada ilma, et see plekke jätaks.

Ja kui hambad on pestud (räägin õhtusest korrast)... lähen ma voodisse... ja hakkan sööma. Sest see juhtub alati nii, et enne magamaminekut läheb mul kõht tühjaks, aga ma tean, et kui ma enne sööksin ja siis hambaid peseksin jääksin ma kohe peale söömist magama ja ei suudaks end enam enne hommikut liigutada. Samas, kui hambad enne ära pesta, võib kohe vabalt magama jääda (kasvõi šokolaad kaisus ja igal pool laiali, nagu mul ikka kombeks on, the usual). Veel parem variant on muidugi unes söömine, siis pole ka süümepiinu, ning seda teen ma tavaliselt talvel, kui mul kapis piparkooke on. Ma ei hakka isegi kokku lugema neid kordi, kui ma hommikul ärgates tühja piparkoogipaki voodi kõrvalt leidnud olen (ja ühel korral leidsin noa ja kahvli ka, ma ei tea, mul ärkvel olles ei ole tavaliselt lauakombeid).

Ja lõpetuseks midagi veel. Maailma üks minu jaoks hirmutavamaid asju on üllatuste saamine. Esiteks ei oska ma teeselda, niiet kui asi mulle ei meeldi, siis saab sellest kohe aru. Veel hullem on aga see, et ma ei oska rõõmu ka kuidagi usutavalt välja näidata, niiet siis jääb ka mulje nagu poleks mulle üllatus üldse meeldinud. Lisaks tunnen ma end alati süüdi, kui ma üllatuse saan, sest ma arvan et pole seda ära teeninud. Ja üleüldse on mind raske üllatada, sest ma arvan alati kõik ette ära. Ühesõnaga... ärge üllatage mind, ma teen teile pigem lihtsalt wishlisti asjadega, mida ma tahan ja kui te mind nendega üllatate, siis te nagunii teate, et ma olen nende üle rõõmus... okei, sobib...

pildid: weheartit.com

200 jälgija giveaway!

2011-08-15T15:00:00.000+03:00

Nii... sain täna viimase ostu giveaway jaoks tehtud ja saan teile nüüd uhkelt esitleda kingitusi, mida saades ma ise ikka väga väga rõõmus oleksin. Kingikoti sisu valisin enda maitse järgi, sest kõigile meeldida see nagunii ei saa ning enda maitse järgi oli mul asju kõige huvitavam valida.

Niisiis saab üks lucky blogilugeja endale kingituseks järgnevad asjad:

Raamatu... täpsemalt sisekujundusraamatu. Ehk siis kuna ma ise väga suur sisearhitektuuri fänn olen, ja nende raamatute peale raha kõige meelsamini kulutan, langeski minu valik sellele. Raamatus on palju pilte ja teksti ka... peamiselt siiski pilte, mis on hästi hästi ilusad.
Klaaspurgi (portselanist koogiga kaanel), mis on täidetud ühtede minu lemmikkommide - vahuseentega. Om nom nom
Pastries by Britt roosad kameekõrvarõngad (tagused peaksid olema niklivabad, nii mul vähemalt meeles on)
Mustikamuffini maitse ja lõhnaga kohvioad (jahvatamata)

Ning jah, ma tean - kingitused on suhteliselt naiselikud ja noh, kõrvarõngastest ma parem üldse ei räägi... Aga meeslugejaid on mul vist kokku ainult kolm, niiet kui õnn kellelegi neist naeratama peaks, mõtlen ma nende kõrvarõngaste asemele midagi muud välja. Näiteks meesteajakirja GQ, mida ma täna Rahva Raamatus sirvisin (ja mis on mu lemmikajakiri) või midagi muud taolist. Eks näis.

Aga nüüd - selleks, et osaleda Briti blogi giveaways, pead sa:

Olema minu jälgija GFC (google friend connect) kaudu - kui sa seda veel ei ole, vajuta küljeribal nupule "Join this site"
Kommenteerima seda postitust, kirjutades sinna oma nime, meiliaadressi...
... ja lause sisuga, kuidas sa Briti blogisse esimest korda sattusid (blogtree kaudu, mõne teise blogi kaudu vms)
Elama Eestis

Lisaks - kõik, kes lingivad selle blogipostituse minu giveawayst oma blogisse/Facebooki seinale/Twitterisse, saavad juurde ühe lisahääle (ehk siis kui lingid selle kolme kohta, saad kokku kolm lisahäält). Need lingid postita ka kindlasti koos oma andmetega siia kommentaariumisse!

Mul jääb vist ainult üle soovida osavõtjatele head loosiõnne! Võitja valin ma välja 1. septembril random.org'i abil :)

küsimus lugejatele

2011-08-12T19:30:00.000+03:00

Blogide puhul on alati see probleem, et sa küll võid kirjutada kõigest, aga on alati midagi, mida sa kõigiga jagada ei taha. Mul on päris mitu teemat, mida ma endast välja tahaksin kirjutada, aga mille puhul ma tean et ma ei soovi, et kõik, kes siia satuvad, seda lugeda saaksid. Tean, et samas võiksin ma siis kirjutada ju oma kinnisesse blogisse, aga ma ei saa, sest ma tahan seda ikkagi kellegagi jagada. Aga ma lihtsalt ei taha, et see kohe nähtaval oleks ja et kõik seda lugeda saaks - umbes nii, et tuled siia ja saad kohe teada absoluutselt kõik, mida üldse võimalik teada saada on.

Igaljuhul tegin ma nüüd natuke häkkeritööd ja suutsin interneti abiga leida viisi, kuidas oma postitust parooliga ka bloggeris kaitsta. Nüüd aga järgmine probleem - kuidas edastada parool neile, kes parooliga postitusi lugeda soovivad?

Põhimõtteliselt peaks vist GFC jälgimissüsteemil olemas olema võimalus saata e-mail korraga kõigile jälgijatele. Ehk siis küsimus - kas kõik minu jälgijad oleksid okei ühe kirjaga oma postkastis, mis neile parooliga postituste salasõna teatab? Kes lugeda ei soovi, ei pea salasõna kasutama, aga see sõna jääb samaks kõigi salastatud postituste puhul - niisiis võite neid postitusi lugeda millal iganes (palju neid ilmselt tulema ei hakka, aga mõned siiski).

Ja kõik teised, kes siis samuti neid postitusi lugeda soovivad, võivad siis kirjutada mulle meilile (britt23@hot.ee), jätta siia postituse alla oma meili, kuhu salasõna saata, või kõige lihtsam - liituda minu teiste jälgijatega.

Küsimus siis jälgijatele:

Ning kõiki muid ideid võib pakkuda välja kommentaarides. Aitäh :)

PSPSPS - need, kellele nimetatud variant ei sobi: jätke palun oma e-mail, siis tean, et teile ma meili ei saada.

minu nädal piltides 2

2011-08-12T12:27:00.001+03:00

Väga tore on näha, et followere on nende mõne päevaga päris palju juurde tulnud, ja kuna minu soovitud 200 on ka täis saanud, siis selle nädala lõpus või uue nädala alguses panen ülesse ka giveaway postituse. Käisin ükspäev selle jaoks juba midagi ostmas ja terve mu kapp lõhnab selle järgi nii nii hästi... niisiis loodan ma, et on mida oodata!

See kaamera kaasaskandmine mõjub tegelikult päris hästi, olgugi, et mulle on arvutisse kogunenud päris palju random pilte alustades fotodest seinakontaktidega ja lõpetades kell 4 hommikul tehtud kassipiltidega... Aga nüüd 9 pilti minu nädalast:

Reedel oli mul selle suve viimane tööpäev. Minu maailma kõige toredamad töökaaslased kinkisid mulle sel puhul peaaegu minupikkuse päevalille, mille küljes oli kaks lehetäid ja ilus roheline kapsaussike. Tegelikult on mul lausa kahju, et ma enam tööl ei saa käia, sest kõik head ilmad olid ka sel ajal ära ja sellise ilmaga, nagu praegu, pole midagi tarka peale kaisusvedelemise nagunii teha.
Laupäeval käis mu ema Helsingis sõpradel külas ja tõi mulle sealt maailma kõige ilusamad kingad, mis on tehtud roosast seemisnahast. Ja mis on jalas hästi pehmed ja mõnusad.
Pühapäeva õhtul käisin vanematega Laitse graniitvillas vaatamas Draamateatri suveetendust "Saatuse heidikute kuu". Kuna skulptor Tauno Kangro suvila asub vist seal samas kõrval, siis oli terve aed täis tema erinevaid skulptuure. Minu vaieldamatu lemmik oli aia peal istuv natuke pahura näoga siga. Kui mina oleksin siga, oleksin ma täpselt selline.
Esmaspäeval tegin koos Raineriga süüa. Valmistasime maailma parimat magusat toitu ehk siis kirjut koera ja Raffaellokommide sarnaseid palle. Et siis teile teadmiseks - kui keegi mind kunagi enda poole tahab võita, siis on selleks kolm viisi: arbuus, kirju koer ja martsipan. VÕI pehme karvaga loomad.
Teisipäeval käisime õega maal. Kuna kodust eemal tekib tal tavaliselt igavusest tahtmine mulle patse punuda (ja mulle meeldib kohutavalt, kui keegi mu juustega tegeleb), siis sain ma endale patsi. Muidu oskab mu õde punuda absoluutselt igasuguseid väga erilisi patse nii endale kui teistele (mingid special makaronikäed ilmselt), niiet igal võimalusel üritan ma ka ise sellest kasu lõigata.
Sellel pildil on minu üks lemmikuid magamistube maailmas. Ja kuna ma ise tahaksin samuti kunagi maal elada, siis võiks ka seal mõni magamistuba selline välja näha.
Kolmapäeval käisime Raineriga Telliskivi loomelinnaku F-hoones söömas, ja teel sinna leidsime maja küljele joonistatud laama! F-hoones sõin vürtsikat kookosesuppi kanalihaga, sest ma olen natuke lollakas ja ei oska menüüd õigesti lugeda... muidu oleks see supp ilmselt väga maitsev lõhega (öelge tellides kindlasti LÕHEGA!!!), aga nii oli ka väga väga hea. Kelle jaoks see liiga vürtsikas on, võib kõrvale piima juua. Ja jäätisekokteil basiilikuga on neil seal ka maailmaparim. Ainult, et peate aeglase teenindusega arvestama, sest vaatamata suhteliselt veidrale asukohale on see ikkagi ka nädala sees rahvast täis.
Eile käisin Merily sünnipäeval. Otsustasin, et kasulikud kingitused on ikka liiga eilne päev ja tegin talle juba teist aastat järjest omatehtud pildi. Pildi sisu ma lahti seletama ei hakka... aga seda võin küll öelda, et lisaks sellele sai ta veel kingiks kastitäie jellybeanse, šokolaadibanaane, Kitty komme, Suffelipuffe ja Fred Ferkeleid.
Ööl vastu tänast jalutasin ühe teise sõbranna juurest koju, ja kuna praegu on tähtede langemise aeg, siis oli eriti hea pimedas koju jalutada. Nägin isegi oma elu esimese langeva tähe ära, aga soovida loomulikult ei jõudnud, sest kogu mu tähelepanu oli sellel, et ma üldse tähe langemist nägin. Ja midagi punast kukkus ka alla, ja noh, ma loodan et see päike ei olnud, sest ma tõesti tahaks veel sel suvel randa jõuda. Muide - täna öösel sajab tunnis sada tähte, niiet ka kõige unluckymad peaksid langeva tähe ära nägema :)

ühel päeval hakkan ma veel suuri asju korda saatma

2011-08-08T11:25:00.000+03:00

Selle postituse idee tuli mul öösel, kui ma ärkasin ülesse ühe järjekordse Norra veretöö laadse unenäo peale. Neid näen ma päris tihti, ja need pole isegi enam nii hirmsad kui alguses, mil ma tükk aega peale ärkamist enam magama jääda ei suutnud. Nüüd aga tundub iga säärane unenägu mulle kui missioon, milles ma kõigi teiste elud päästma pean... sest kunagi pole ma nendes unenägudes veel ise surma saanud - järelikult on minu ülesanne ka teisi kaitsta.

Aga kui unenägudest välja tulla, siis päriselu mõttes. Ma olen ju mina ise ehk siis ma ei näe kellegi teise pähe või mida iganes. Ja ma usun, et igaüks teist on mõelnud oma elu jooksul seda mõtet, et millegipärast olen ma ju just selles kehas ja näen läbi nende silmade, mitte kellegi teise omade (ning äkki olen ma üldse ainus reaalne inimene ja kõik teised on robotid). Päris hirmutav ja huvitav on mõelda üheaegselt, et võib-olla polegi keegi teine maailmas reaalne peale sinu enda (sest seda pole ju kuidagi võimalik kontrollida, elu ise on juba nii imelik asi, et ma üldse ei imestaks), aga samas, kui sa ainus reaalne inimene oled... siis miks just sina?

Ma mõtlen peaaegu, et koguaeg nii - olles mina, pean ma korda saatma tähenduslikke ning suuri asju. Ühel korral me Merilyga peaaegu juba saatsime olulisi asju korda, kui me üht autoga teelt välja põllule sõitnud paari aidata tahtsime (lootuses sellega Eestimaa uhkuse saatesse pääseda või midagi, kahjuks küll ei olnud nad mitte teelt välja sõitnud vaid tegid lihtsalt seal autos nasty stuffi, mis seal ikka, minu chance saatesse pääseda on veel ees...). Lisaks on mul veel pidevalt tunne, et iga järgmine asi nüüd on SEE suur maailmamuutev asi, vahet pole, kas tegu on inglise keele olümpiaadi või uue blogipostitusega. Ning sellest ma isegi ei räägi, et ma absoluutselt iga uue inimesega rääkides loodan, et tema nüüd see on, kelle mõtteid ma lugeda saan.

Aga üks imelik asi on minuga juhtunud küll. Lugesin just oma vana blogi, ning leidsin sealt selle:

"Ma jäin täna natuke tõbisena magama ja poole pealt, kui ma end juba välja olin lülitanud, hakkasin ma oma peas mingit häält kuulma. Siim kunagi rääkis mulle, et kui sa kuuled mingit häält oma peas mida sa ise mõelnud pole, siis saad sa parajasti kellegi teise mõtteid lugeda. Või on see siis su südamehääl kes sinuga räägib, eksole. Minu südamehääl igaljuhul küsis minult, et "Millised püksid sul jalas on". Mu südamehääl on ilmselgelt mees."

Ehk siis... äkki ma ikkagi saan mõtteid lugeda? Või vähemalt on mul anne iseenda südamehäält kuulda?

Aga olgu, lähen nüüd tagasi oma elu "tavategemiste" juurde (jutumärkides, sest ma ju räägin, kunagi ma vaatan neid ja mõtlen, et just neist saigi mu suur tähtsus alguse).

Toredaid uudiseid veel nii palju, et minu poolteist kuud tööd on nüüd selleks suveks läbi! Ema ütles, et ma olen nüüd rikas nagu troll. Ma päris nii küll ei ütleks, lihtsalt noh, et kui pangal peaks laenu vaja minema, siis jah, saaksin omalt poolt õla alla panna...

Olgu olgu, ma usun, et umbes kaks paari kummikuid (kui mitte kolm) ja vihmavarju peaks oma miniseale selle raha eest ikka saama. Ja kui ma seda raha valimatult õllesigarite peale kulutama hakkan, siis ma loodan et ülejääkidest ehk väikese põrsasuuruses vihmakeebi pigistab välja...

Pilt ei lähe kuidagi asjaga kokku. Mul on lihtsalt kõht kohutavalt tühi.

minu nädal piltides

2011-08-04T23:04:00.001+03:00

Ma siin mõtlesin, et neid "asjad, mis mind täna rõõmsaks teevad" postitusi on juba nüüd olnud küll ja tahaks natuke vaheldust. Aga kuna see reedene blogimine hakkas mulle täitsa meeldima, siis ma jätkan hoopis millegi uuega.

Nimelt piltidega oma nädalast. Sest muidu pole mul kunagi motivatsiooni oma kaamerat kaasas kanda ja nii saan ma jätta meelde, mida ma nädala jooksul teinud olen ja samas ka seda teiega jagada. Pildid hõlmavad päevi alates eelmise nädala reedest kuni selle nädala neljapäevani.

Ehk siis minu nädal piltides (koos kirjeldustega nende all):

Eelmise nädala lõpus sain ma ametikõrgendust. Nimelt paluti mul veel üheks nädalaks tööle jääda - niisiis pidin ma tsauki ütlema alumise korruse kartoteegile ja kolima ülesse registratuuri. Ametikõrgendust lausa terve korruse jagu!
Pühapäeva öösel käisime emaga Sõpruse kinos vaatamas filmi "Biutiful". Mind paneb alati imestama see, kuidas on võimalik välja mõelda niivõrd mitmekihilisi süžeesid, nagu näiteks sellel filmil... ja kui mõttetud tunduvad siis selle kõrval igasugused tavalised Hollywoodi filmid ja nende režissöörid. Bollywoodi filmid samas on aga nagu pikad head seebikad.
Esmaspäeval leidis Margit töö juures laua pealt maailma kõige pisikesema sule. Ta ütles et see toob õnne, ning seetõttu kulutasin ka mina ülejäänud lõunapausi sellise sule otsimisele. Kahjuks tulutult.
Kolmapäeval tuli mu töökaaslane, kes hetkel puhkusel on, oma uut kutsikat näitama. Kutsikad on parimad - neil on soe kõht, nad lakuvad kõrvu ja mahuvad käekotti magama. Meganunnu.
Teisipäeval käisime emaga Lipuvabrikus, et tema Soome sõbrannadele kingitusi osta. Sain sealt endale kaks meetrit maailma kõige ilusamat tikandiga paela.
Kolmapäeva õhtul käisin Raineriga Artises. Vaatasime lühifilmide kogumikku "Maagiline Pariis II", ja kuigi prantsuse filmid on enamasti alati natuke imelikud... siis üle võlli imelik on alati lahe, niiet lühifilm peaosas Yelle'iga, kes kohtas tibukostüümis meest, oli tõesti armas.
Linnast leidsin ükspäev oma lemmiksaate lemmiktegelase läbi aegade - Alfi. Miks ta seal on? Kes ta sinna pani? Kas ta reklaamib enda taga asuvat juuksurisalongi? Kas ma võiksin ta sealt lihtsalt ära röövida?
Neljapäeval käisime Meliisaga Varblases. Meliisa jõi maailma kõige ilusamat vaarikamojitot. Mina vaevlesin (juba kolmandat korda viimase kahe kuu jooksul) toidumürgituse käes. *THE END*
Ja eile õhtul koju kõndides leidsin ma oma tänava lõpust mudakõrbe.